Hiina kalendri kohaselt algab uus aasta teise kuuloomisega peale talvist pööripäeva ja langeb seega meie kalendri järgi tavaliselt jaanuari lõppu või veebruarisse. Kuukalendriga seotud tähtpäevade tähistamine on Hiinas olnud aastasadu rahvuslik traditsioon. Järgnevalt lühike ülevaade omaaegsest kombestikust, mis on seotud uue aasta saabumisega, mis idamaade kalendri kohaselt tähistab ka kevade algust.
Ettevalmistused
Ettevalmistused uue aasta vastuvõtuks
Hiinas algasid peale Kodukolde Valitseja Zaowangi
ärasaatmise rituaali. Võeti ette kogu majapidamise suurkoristamine. Maja
sissekäigu juurde seati üles või uuendati tahvlid heade soovidega. Samasugused
hea tähendusega hieroglüüfid asetati tubadesse või ustele. Erilise
populaarsusega on olnud hieroglüüf “fu”, mis tähendab õnne (see on
kujutatud taustal). Maja sissekäigu juurde riputati üles ilustustega ja
õnnetoovate hieroglüüfidega kujundatud paberist õnnerahad. Ruumide
sisekujunduses kasutati heatoimelisi sümboleid ja pilte rikkuse (Caishen),
õnne (Fushen) ja pika eluea ( Shoulao, Shouxin) jumalate kujutistega. Nii
tubadesse piltide juurde kui ka õue seati üles õnnetoovate hieroglüüfidega
kaunistatud laternad. Vana aasta ärasaatmise ja uue vastuvõtmise pidustuste
juures kasutati ohtralt punast värvi, tulevärki ja paugutamist, et eemale
peletada müütilist koletist Nian, kes võis muidu tulla inimesi kimbutama
(nian tähendab ühtlasi ka aastat hiina keeles).
Viimase kuu 27. päeval pesti
ennast, et vabaneda haigustest, 29. päeval külastati naabreid, et vana
aastaga hüvasti jätta. Õpilased külastasid oma õpetajaid, abielus tütred oma
vanemaid. Järgmise päeva varahommikust peale algas kibe pidusöökide
valmistamine, sest uue aasta esimestel päevadel ei tohtinud kasutada nuga, et
tulevase aasta õnne mitte kahjustada. Kodualtari ette seati esivanemate pildid.
Iga päev asetati piltide ette toitu, veini ja teed, lisaks söögipulgad ja
rätik. Selliselt valmistuti ette uue aasta tulekuga seotud rituaalideks.
Kõrval on kujutatud
hieroglüüfides hiinakeelne õnnesoov xin hua nu fang, mis tõlkes tähendab
"Rõõmustagem kogu südamest!". Kes soovib, võib selle punasele
paberile välja trükkida, värvides hieroglüüfid pärast seest mustaks. Siis võib
seda hiina uusaasta saabumise puhul oma oma elamu või toa kaunistamiseks
kasutada, näiteks riputada uksele. Huvilised võivad leida paar taolist
uusaastaõnnesoovidega loosungit väljatrükkimiseks saidilt www.chinatown-online.co.uk.
Hiinas on olnud suure au sees Kodukolde
Vaim (Zaoshen) ehk Kodukolde Valitseja (Zaowang). Tema kujutis
kaunistas iga kööki, kus see asetati välja kolde või pliidi kõrvale. Usuti, et Zaowang
kontrollib saatust ja head õnne, sest olles Nefriitse Imperaatori (Yuhuang)
saadik, kannab ta taevasele valitsejale ette kõigest kodus toimuvast. Eriti
hoolikalt jälgis Zaowang naiste käitumist, sest naiste jaoks oli hulk
keeldusid, mida köögis ei tohtinud teha: sõimelda, ennast vannitada, pead
sügada, määrdunud asju koldele asetada jne. Zaowang'i juuresolekul ei
tohtinud laulda, samuti ei lubatud koldes põletada täiskirjutatud pabereid.
Kuukalendri 12. kuu 23. või 24.
kuupäeval (nädal aega enne uut aastat) toimus Zaowangi taevasse saatmise
rituaal. Jumala kujutise ees süüdati küünlad ja lõhnakepikesed ning asetati
andamid - puuviljad, maiustused ja riisijahust pirukas. Perekonna vanim mees
kummardus jumala ees ning palus perele õnne ja hüvangut. Siis viidi jumalat
kujutav pilt paugutamise saatel pidulikult õue, jälgides rangelt, et tema nägu
oleks suunatud kogu aeg lõunasse nagu valitsejale kohane. Seejärel pilt
põletati koos paberist ohvrirahadega. Uus jumala kujutis asetati kööki alles
uuel aastal, sest uskumuse kohaselt naases Zaowang oma taevaselt reisilt
alles aasta viimasel päeval. Jumala taevas viibimise aega kasutati köögi ja
kogu majapidamise koristamiseks, sest siis sai seda teha jumalat häirimata.
Jumalate häirimise tulemuseks võis oodata kas haigust või hea õnne kadumist.
Kuigi 1959. a. hiina võimud
keelasid Kodukolde Valitseja kummardamise, on hiina külades teda ikkagi veel
austatud.
Uusaasta rituaalid
Hiinas on uue aasta saabumine
perekondlik sündmus, mida püütakse alati vastu võtta sugulaste seltsis.
Vana-aasta õhtul tuli kogu perekond kokku, et tänada esivanemaid ja jumalaid
õnnistuse ja kaitse eest. Ühisel õhtusöögil pakuti kõigepealt toitu surnud esivanemate
hingedele. Usuti, et uusaasta ööl tulevad jumalad maa peale. Kesköösel toimus
Maa ja Taeva jumalatele ohverdamine. Õue seati üles ohverduslaud, lauale
vaatega lõuna poole asetati altaripilt jumalate kujutistega, selle ette nõud
ohvriandidega. Tavaliselt annetati liha, puuvilju, ube, riisi, veini ja teed.
Lauale asetati kaks punast küünalt, lõhnakepikesed ja kaks vaasi lilledega.
Rituaalis osalesid mehed. Perekonna pea seisis ohvrilaua ees näoga põhja poole,
laskus põlvili ja kummardas sügavalt kolm korda, puudutades laubaga maad.
Seejärel ta tänas jumalaid kaitse eest eelmisel aastal ja palus koduõnne uueks
aastaks. Abistaja ulatas süüdatud lõhnakepikese, mis asetati teraviljaga
täidetud anumasse. Eelnevat korrati veel kaks korda. Põletati ka ohvrirahasid
ja pabereid hobuse kujutisega. Lõpuks põletati ära jumalate pildid.
Köögis riputati üles uus Zaowangi pilt ja austati ka teda. Kummardati ja
austati kodualtari jumalaid ja kaitsjaid. Lõpuks austati esivanemaid, neile
ohverdatud andamid söödi üheskoos sümboliseerimaks ühtsust esivanematega.
Perekonna nooremad liikmed austasid kummardusega vanemaid.
Tänapäeva hiinas on uusaastaga
seotud religioossed kombed tahaplaanile jäänud, kuid vana-aastaõhtune
perekondlik koosviibimine ühise söögilaua taga on ikkagi kindel
traditsioon. Ülevaatest
uusaastatoitudest Hiinas võib leida ka paar konkreetset retsepti.
Esimene päev
Uusaasta öösel kas ei magatud üldse
või tõusti esimese päeva hommikul varakult, sest uskumuse kohaselt oli siis
lootust rutem rikastuda. Külastati sõpru ja tuttavaid, et soovida "Gong
He Xin Xi!" (Head uut aastat!) ja "Gong Xi Fa Cai!"
(Õnnitlen, saa rikkaks!). Kõikjal austati rikkuse, õnne ja pika ea jumalaid
ning külastati kohalikku templit. Budistid ja daoistid veetsid aasta esimese
päeva tihti paastudes. Üldiseks tavaks oli aasta esimesel päeval loobumine
lihatoitudest, kalast ja munadest. Paastu rikkumist loeti patuks, sest sellega
solvati jumalaid, kes sel ajal olid tulnud taevast alla maa peale. Pealegi
sümboliseeris aedviljatoit rikkust. Erandiks oli Põhja-Hiina, kus aasta
esimesel päeval söödi traditsiooniliselt sealihaga valmistatud pelmeene.
Uusaasta pidustuste ajal joodi erilisi veine, milles oli leotatud kas
ravimtaimi, ploomiõisi või piprateri. Selline jook pidi kaitsma haiguste eest
ning pikendama elu.
Aasta esimestel päevadel ei
tohtinud riielda, sõimelda ega kasutada halva tähendusega sõnu või sõnu, mis
kõlalt viimaseid meenutasid. Oli taunitud kõnes surma, deemonite,
draakoni, tiigri, madude, elevandi ja rebase mainimine. Ei tohtinud tolmu
pühkida ega hagu, mis sel ajal oli rikkuse sümbol, koldes põletada. Ei
kasutatud nuga ega kääre, halvaks endeks oli esemete purunemine või kärisemine
ja isegi komistamine või kukkumine.
Erilise austuse osaliseks uue
aasta esimestel päevadel sai rikkuse jumal Caishen, keda kummardati ja
kellele ohverdati sagedamini aasta teisel päeval, mil uuendati ka tema pilt.
Päev hiljem korraldati rituaale vaesuse deemoni Xuhao
eemalepeletamiseks. Põhja-Hiinas korraldati uue aasta saabumise puhul veel
laternatega rongkäike ja draakonitantsusid.
Nagu nägime,
kultiveeris selline kombestik inimestes ohvrimeelsust ja stoilisust, mis hiina
kontekstis tähendas alistumist Taeva tahtele. Esivanemate austamine ja
vanematest inimestest lugupidamine aitab liita erinevaid põlvkondi ning ületada
noorte-vanade konflikti. Veelgi olulisem on ühiskonna stabiilsuse seisukohalt
konfliktide puudumine erinevate õpetuste vahel, sest nii muutuvad need
vastanditest üksteise täiendajaks.
Uue aasta puhul on kõikjal
kombeks midagi head soovida. Head tervist ja pikka iga hinnatakse ühteviisi nii
idamaades kui meil.
Kõrvaloleval pildil on
hieroglüüfi shou daoistlikus stiilis kalligraafiline kujutis. See
tähendabki pikka iga. Hiinas on olnud kombeks just aastavahetuse paiku üles
seada pildid õnne, küllust, pikka iga ja õitsengut tähistavate märkide ja
sümbolitega. Sellega loodeti ära hoida õnnetusi uuel aastal. Pika eluea
sümbolid nagu kurg, mänd, hirv, kalju, kosk ja kilpkonn on populaarsed
hiina kunstis siiamaani ning nende kujutisi peetakse õnnetoovateks.
Pikaealisuse
jumalat Shoulao’d kujutatakse kõrge esilevõlvuva laubaga heatahtliku ja
naerusuise vana mehena, kes hoiab käes kõverat draakonikujulist keppi ja
pudelkõrvitsa, virsiku või pandao vilja, mõnikord on ta ümbritsetud
surematute lemmiktoidust - lingzi seentest (Ganoderma lucida),
teda saadavad hirv ja kurg. Tihti vaadeldaksegi teda kui ühte taoistlikest
surematutest (keda kanooniliselt kirjeldatakse küll kaheksa - siis teda nende
hulgas ei ole).
Võib lugeda ülevaadet 2002. a. saabuva musta (yang-vee) hobuse aasta kohta hiina traditsiooni seisukohalt.