Jevgeni Kaljundi

Tallinlased mööduvad ja külalised paljudest vanalinna hoonetest, aimamata, et igaühel neist on aastasadade jooksul olnud huvitav, vahel isegi põnev ajalugu.

Ühes Vene tänava hoones, mis täna kannab numbrit 29, toimus 1975. aastal tähelepanuväärne sündmus: pärast pikemaajalist ümberehitamist avati siin uus maletajate kodu, Vabariiklik Paul Kerese nimeline Malemaja, kus leidsid endale asukoha kuningliku mängu kaks asutust - Maleklubi ja nüüd juba 32-aastane Malekool.

Hoone minevik pakub palju nii kodu-uurijatele kui ka asjahuvilistele. Paiga ajalugu saab jälgida 7. maist 1362. aastast, mil seda linnadokumentides Harpe perekonnale kuuluvana esmakordselt mainitakse. Ent ei ole veel teada, kas asus siin toona mingi ehitis või oli tegemist tühja krundiga. Ka teine teade (24. märtsil 1376 on omanik olnud Johannes Liste) ei too selgust ehitise olemasolu kohta).

Esmakordselt tõendab 1405. aasta ürik, et siin on seisnud hoone. Sama valdaja (J. Liste) omandusest räägitakse kuiLestez hus’ist, seega Leste majast. Koos sellega kuulub kinnistusse ka "pikk aed, mis läheb üles mäkke".

Järgnevatest sajanditest on säilinud arvukalt ürikuid, milles räägitakse valdajatest, hoone üleminekust teistele omanikele jne. Nende teadete hulgast võib esile tõsta 1483. aasta sissekannet, kus "Hans Bodike loovutab oma elamu koos kõrvalsuva kiviajaga Johann Gellinkhusenile", kes oli Tallinna raehärra ametis altes 1481. ja pürjermeistriks 1502. aastast. Siit näeme selgelt juba ka hoone funktsiooni (elamu) ning kiviaida olemasolu.

Paljude valdajate loetlemine on vahest liigne. Peatume vaid olulisematel ja huvitavamatel seikadel, et jälgida kinnistu biograafia sõlmpunkte.

Tähtis sündmus hoone ehitusajaloos on teade, millest ilmneb, et 16. oktoobril 1691. aastal läks maja üle Johann Clayhillsile. Clayhillsid olid Ðoti pätitolu esimesed Tallinna rahvusvahelise kuulsusega kaubandusfirma ("Thomas Clayhills and sons") rajajad ja omanikud. Firma likvideeriti alles 1940. aastal.

Hoone arhitektuuri jälgimisel annab meile lisa 1727. aastast säilinud testament (Hermann Clayhills loovutab kinnistu kõigi pärijate nimel Thomas Clayhillisile). Ürikus mainitakse "suurt elamut ja väikest maja ja nende vastas asuvat vankrikuuri linnamüüri küljes". Sel ajal kuulus kinnistusse lisaks praegusele Vene tn. 29 paiknevale hoonele ka kõrvalasuv (Vene tn. 27) krunt, kusjuures 1816. aastal oli Malemaja kohal elumaja, kõrval aga ait.

1844. aastal sai selle ühise valduse omanikuks Tallinna pürjermeister Johann Carl Girard. Girard de Soucantonid olid aga suure haardega kaupmehed (Kunda tsemendi vabriku rajaja, mitme Venemaa ettevõtte, kaevanduse ja raudtee omanikud).

Jällegi seisame huvitava seiga ees. Tallinna elanikkonna hulgas ei olnud kuigi palju prantsuse päritoluga isikuid. Pidi aga juhtuma just nii, et meid huvitav omandus on minevikus olnud seotud Euroopa eri paikadest pärinevate inimestega!

Uued valdajad elasid mujal, oma käes olnud hoonet aga tahtsid nad kasulikult tarvitada. Selle eesmärgiga ehitati hoone 1849. aatal põhjalikult ümber, mis sai teoks tollaegse Tallinna peaarhitekti C. A. Gableri (näit. Tallinna Jaani kiriku autor) projekti järgi.

1849. a. ümberehituses muudeti keskaaegse lahendusega kaupmeheelamu utilitaarseks aidaks, mille kelder ja kaks korrust olid kaetud võlvidega. Selle tulemusena sai siia mahutada palju kaupa. Kuigi fassaadi poolt vaadates oli raske välja lugeda hoone uut funktsiooni, oli siselahendus küllaltki otstarbekas ja ratsionaalne. Toonane ümberehitus lõi ühtlasi parimad eeldused praeguseks viimaseks ümberehitamiseks, mispuhul kasutati "Kommunaalprojekti" arhitektide T. Gansi ja A. Padari projekti. Aidahoone avarate ruumide kohandamine suuremate võistluste korraldamiseks oli kergem kui keskaegse kaupmeheelamu ümberehitamine selleks otstarbeks. Arhitektid lähtusid olemasolevast, suhtudes ülesandesse küllaldase pieteeditundega. Põhijoontes säilitati kõigi korruste plaanilahendus; osa suurtest aidakorrustest tuli küll muuta väiksemateks ruumideks: Malekooli klassideks, õppejõudude toaks, Malemaja juhatuse ja treenerite tubadeks jne. Eraldi osa kavandati Malekooli raamatukogule.

Malekooli raamatukogu on tähelepanuväärne kultuurikogu. Saades aluse tuntud Leningradi kollektsionääri Dombrovski kogust (üle 3 000 köite), millele peatselt lisandus Paul Kerese isiklik raamatukogu (ca 2 000 trükist), on ta oma ligi 6 000 köitega üheks omalaadseks teadmiste allikaks.

Malekooli eksisteerimise aja jooksul on ta andnud suure osa Eesti maleparemikust ( J. Ehlvest, L.Oll, A. Veingold, O.Sepp, R. Liiva, M. Tsõganova, T. Fomina, T. Laesson j.t.)