Jevgeni Kaljundi

Olukord noorte males on Eestis kui mitte katastroofiline, siis lausa kehv küll. Järgnev arutlus on siiski vaid isiklik mõtisklus - mõtisklus, mis on kujunenud pikalajalisest males "sees olemisest" ja seda päris pika aja jooksul: esmakordselt tulin Müürivahe 22 hoones olnud maleklubisse enam kui 50 aastat tagasi. Seejuures pean tunnistama, et siintoodud sündmustele on vaadatud oma mätta otsast ning kogu jutt parasjagu subjektiivne...Kuid tean, et mitmed minu kolleegid alal, millega tegelen - maletreenerid - on paljus minuga ühel arvamusel ning seetõttu julgen oma mõtted ka avalikkuse ette tuua.

Miks arvan, et mul on õigus sellisele üldistusele?

Olen nüüd juba veerand sajandit Tallinna Malekoolis poole kohaga treener (selle ajaga on minu öppegruppidest läbi käinud palju noori - nii edukamaid kui ka tagasihoilikumaid poisse-tüdrukuid, nende seas on O.Sepp ja T.Laesson saanud rahvusvahelisteks meistriteks, tulemuste poolest tuntakse ka V.Maidlat, R.Ðevtðenkot, P.Leitot, meisrikandidaatide sekka on jõudnud S.Seliste, T.Raimla, I.Brokko, M.Brokko, J.Timoðin, kasvamas on teisedki lootused...). Lisaks sellele olen olnud Maleliidu (varem - Maleföderatsiooni) eestseisuse liige (kus mõni aeg tagaasi keeldusin edaspidi olemas nii kaua, kuni seda juhib praegune koosseis) ning seal vastutanud noortega tehtava töö eest. 1980. aastal algatasin ning korraldasin järgneva üheksa aasta jooksul (kuni 1989. aastani) suureulatuslikke üleliidulisi lasteturniire , kus võttis osa kaugelt üle saja osavõtja paljudest NL juhtivatest malekeskustest (Jüri Randviir nimetas neid naljatlevalt "Kaljundi memoriaalideks") - Moskvast, Leningradist, Riiast, Kiievist, Minskist, Lvovist, Bakuust, Sverdlovskist, Taðkendist, Harkovist, Jerevanist ja paljudest muudest kohtadest. Siin oleks sobiv anda vihjet viktoriinide korraldajatele - nendest võistlustest võttis osa hulk lapsi, kes nüüd kuuluvad maailma eliiti - suurmeistrid Kamski, Akopjan, Sakajev, Jemelin, Sofijeva, Velinhanlõ, õed Boruljad ja mitmed teised. Tugeva Nõukogude malekooli konkurentsis said väärikate vastastege võistlemisel karastuse ka Eesti noored.

Kui Nõukogude Liit otsa lõppes, pidi ka see võistlus hingusele minema.

Uutes tingimustes tuli otsida uusi teid. Väljapääsu leidsin uuelaadses ürituses - tugevakoosseisuliste Balti turniiride korraldamises noortele, milledest idee järgi pidid osalema neli Eesti parimat ja kaheksa külalist Läänemere maadest: Lätist, Leedust, Poolast, Taanist, Norrast, Rootsist, Soomest ja Venemaalt (Peterburist). Esimene selline võistlus toimus 1993. aastal (täielikult toetatud AS "Restauraator T" poolt siis veel 15 tuhande krooniga). Järgmisel aastal tuli toetajaid otsida mitmelt poolt - nende seas suurima abi osutajaks oli "Kiviter" ning puuduva osa kattis Tallinna Malekool. Päris suurte raskustega toimus turniir siiski ka 1995. aastal, kuid järgmisel aastal jäi see rahapuudusel ära. Seejärel eraldas Kultuuriministeerium (läbi Malekooli eriarve) kahel aastal selleks tarviliku summa (mis tolleks ajaks kasvas 25 tuhande kroonini) nagu öeldud - meisterlikkusele eraldatud rahadest.

Turniir oli mõeldud selleks, et anda meie noortele võimalus jõudu katsuda naaberriikide eakaaslastega ning sel teel püüda sammu pidada tormiliselt areneval alal. Nende nelja turniiri käigus said oma rahvusvahelisi kogemusi lihvida meie eelmise põlvkonna edukat viis noort - Kaido Külaots, Riho Liiva, Vladimir Zavoronkov, Roman Sergejev ja Priit Leito (ning nende kõrval veel rida teisigi), kes on nüüdseks saanud rahvusvahelise meistri tiitli või vähemalt täitnud selleks vajalikud pallinormid.

Turniiride teiseks oluliseks eesmärgiks oli veel see, et meie pakutud tingimustel võtsid partnermaad ka meie noored samadel tingimustel vastu (korraldaja poolt majutus ja toitlustus, auhinnad parimatele), seega tagatud meie parimatele arenevatele ja lootusandvatele noortele rahvusvahelised kogemused ning võimalused reitingu tõstmiseks (ilma milleta ei ole võimalik liikuda rahvusvaheliste tiitlite poole). Ja sellega saadi vajalikke kogemusi suhteliselt odavalt, mis nagu tõi tagasi meie võistlusesse paigutatud summad.

Kolmandaks - nende viie turnnriga suurenes meie noorte seas rahvusvahelise reitinguga maletajate hulk. Täna saame Eestis vaevata korraldada sisemisi turniire, kus on võimalik teha esimesi samme rahvusvahelistesse tabelitesse pääsemiseks. See on kasulik ka seepärast, et ilma reitinguta maletajal on raske saada vöimalus osaleda kutsetega teiste riikide (ka noorte) turniiridel. Tuletan veel meelde, millisel moel toimus Kultuuriministeeriumi poolt noortele eraldatavate summade jaotamine mainitud "meisterlikkuse" arendamiseks noorte kollektiivide vahel. Rahad jagati spordikoolidele ja klubidele vastavalt nende poolt aasta jooksul Eesti esivõistlustel (need toimuvad igal aastal viies vanuseklassis vastavalt poistele ja tüdrukutele, seega - viiel võistlusel kokku 30 medalit, pluss kaks komplekti juunioride - kuni 20-aastastele. Kokku seega 36 medalit igal aastal).

Rahajaotamine 1999 aastaks aga ei olnud sellega sugugi korrelatsioonis, mida näitab järgmine loend: Tallinn - 67 tuhat kr. (11 medalit 9 noorele), Kohtla-Järve - 28,1 tuhat (7 medalit 4 noorele - ainult tüdrukud),Tartu - 39,5 tuhat (2 medalit), Narva - 18 tuhat ( 1 medal), Sillamäe -17 tuhat (1 medal),Paide - 14,8 tuhat (ühtegi medalit), Võru - 14 tuhat (üks medal),Viljandi 10,8 tuhat (1 medal), Rakvere, Saaremaa, Loksa - igale 8 tuhat (Rakvere 1 medal, Loksa - 2 medalit ning Saaremaal -ühtegi), Uus-Pärnu Maleklubi (ühtegi, pealegi ei ole Pärnu noori osalenud Eesti katsevõistlustel ligi kümmekonna aasta jooksul. Vnmane seal kasvanud noormaletaja on Külaots) ja Tapale 6,8 tuhat (ühtegi medalisti). Noorterahast lülitas Maleliit endale (märkega "noorte tiitlivõistlused, reserv") veel 48 tuhat krooni.(Selles loetelus võib esineda mitteolulisi vigu, sest kuuldavasti minu poolt tsiteeritud 1999. a. 5. jaanuari EML otsust, mida mina tsiteerin, olevat veidi korrigeeritud). Eraldi üllatus tuli aga noorte rahvusvahelise turniirile eraldatud rahaga. Selleks oli tabelis eraldatud 15.000 krooni. On ilmselge, et praeguste hindade juures on selle summaga turniiri läbiviimine täiesti võimatu. Arvestage ise: 8 väliskülalist (või juhul kui isegi kaks nendest ära ütleb, siis - 6). Hotell kuuele 12 päeva jooksul, 6 inimese toitlustamine - igale 120 krooni 12 päeva jooksul. Juhul, kui sellele lisandub veel mõni noor väljaspool Tallinnat (Tartu, Narva, Võru), kellele oleme samuti kindlustanud majutuse, kasvavad ka kulud...Auhinnarahadeks oli ette nähtud võitjale 800 krooni, teistele (veel neljale) proportsionaalselt vähem ning tagumistele nn. "punktihonorar". Pluss kohtunikutasu! - ons see võimalik? Praeguste hindade juures kuluks kogu võistluse läbiviimiseks 30-35 tuhat krooni. Maleliidu eestseisuse arvates aga oli vajalik noorte pealt kokku hoida. Kasvõi endale "reservi" paigutamise arvel.

Nii jäigi võistlus ära (tänavu juba teist aastat järjest). Eestseisuses tekkisid mõtted - ehk tasuks seda korraldada näiteks üle aasta? Kuid kuidas siis tunda ennast riigina (ja mitte santidena) kui partnerid kutsuvad (kui veel kutsuvad?) igal aastal? Ma loodan, et lugejad ei ole unustanud ajakirjanduses välja öeldut, et Kerese mälestusturniirile kulus seejuures ligi miljon krooni! Kusjuures võiks veel polemiseerida viimase Kerese-turniiri otstarbekuse üle üldse, kuid siinne kirjutis ei vaatle seda külge meie maleelust...

Küsimus poleju vaid mingi ühe turniiri ärajätmises. Probleem on palju laiem.

Ehk olen eksiarvamusel, kuid minule näib, et iga spordiliidu esmaseks ja pealegi - tähtsaimaks ülesandeks peaks olema pideva järjekestvuse tagamine. Ei saa noorteküsimust edasi lükata mõne aasta taha - eks pärast näe! Ei saa ju ka koolitööd kokkuhoiu eesmärgil kolmeks aastaks ära jätta ja hiljem uuesti alustada. Kuni jälle kord paremad võimalused tulevad...

Male on kord selline ala, kus tippude ettevalmistamine nõuab (nagu ka näiteks iluuisutamises või võimlemises) pikka aega ning rasket ja järjekindlat tööd. Toon siin näitena Kaido Külaotsa - ta on tänavu 23-aastane ja seljataga on sellel töökal ja järjekindlal noormehel tõenäolisel umbes 15 aastat trenni! Ja tulemused hakkavad alles nüüd tulema...Siingi peab lisama, et tema tulemuste kasvule on suuresti kaasa aidanud Pärnu abistajad.

Kuid selle noorterahaga probleemile lisandusid veelgi imelikumad nähtused. Vaatamata endale eraldatud "reservile" teatati Eesti 18-aastaste tðempionidele (M.Kanepja S.Budõlina) enne Hispaaniasse MM-ile sõitmist, et Maleliidul momendil raha puudub ning paluti esialgu sõita oma rahaga. Hiljem pidi Maleliit selle kompenseerima. Kui aga noored tagasi tulid, otsustati neile maksta 3 tuhat krooni kummagile, kuigi pilet maksis ligi 5,5 tuhat! Maleliidu traditsioon oli siiani selline, et kahekümnest (koos juunioridega - 24) tiitlivõistlustele sõitjast tasuti kahele Eesti tðempionile sõiduraha otse Maleliidu poolt. Aga nii mugav on ju laste pealt ka siin "kokku hoida"! Ja milleks kulub siis see väljakuulutatud "reserv"?

Selle kokkuhoiu koha pealt lisandub veel teinegi "kokkuhoiu" näide. Euroopa meistrivõistlustel Eestit esindanud võistkonna esindaja Liidia Barbot de Marnil lasti samuti Kreekas ära käia ning arveteõiendamisel otsustati osa tema sõidukuludest samutu maksmata jätta. Tegu ei olnud küll lastega, kuid eks ka pensionäri pealt kokku hoitud kopikad kulu marjaks ära! (muide, ka see "kokkuhoid" on juba harjumuspärane: nii toimiti ka minuga, kui möödunud aastal esindasin Eestit Austrias toimunud Euroopa noorte meistrivõistlustel). Kui aga toimub Maleolümpia ning Maleliidu funktsionäärid sõidavad sinna esindajaks kaasa, siis ei toimu mitte ainult sõidukulude kompenseerimine, vaid siis määratakse endale ka soliidne (oli see 6 võin 8 tuhat krooni ?) palk.

Tänavu "hoiti kokku" ka sisulises osas. Laste pealt jälle, loomulikut. Meil väljakujunenud tavade kohaselt algas juba aastakümneid aasta nn. "Eesti lahtiste meistrivõistlustega". Esiaigu Eesti-sisene võistlus muutus aastatega turniiriks, mida tavatseti nimetada "väikeseks NSVUidu meistrivõistluseks"; siia kogunes NL noorte teine garnituur, need, kes ei pääsenud samal ajal toimuvatele riigi meistrivõistlustele (jällegi oleks võinud nimetada siin osalenud säravaid nimesid, kuid piirdun vaid mõnega: Ehlvesti, Olli ja teiste meie noorte kõrval säärased tänapäeva suurused kui Kramnik, Barejev ja teised). Iseseisvumise järel ei osalenud enam sellel turniiril välismaalased ning tänavu otsustas EML juhtkond selle turniiri - just sellepäraast - ära jätta. Ja jälle sai see valusaks löögiks noortemalele. Nüüdsest selgitatakse 18-aastatste parimad lahtises Ðveitsi süsteemis turniiril (varem valikturniiri 10 parimale lisandusid finaali eelmise aasta medalistid ning lisaks eriotsusega paar-kolm valikturniiri parimatest juhatuse otsusega). Kes vähegi malet tunneb, saab aru, et seega on parimate väljaselgitamisel suur osa mängida ka juhusel ning teiseks ei anna lahtine Ðveitsi süsteem noortele samaväärset pinget ringsüsteemis peetava võistlusega. Samaas oli see valikturniir väga oluline väikestest keskustest tulnud noortele, kes niigi napi kohapealse võistluskaalendri töttu said kordki aastas omaelistega mõõtu katsuda.

Näeme, et noorte tugevate turniiride ärajätmine muutub süsteemiks, mis peatselt võiks hakata avalduma ka taseme languses. (Üks Eesti tippmaletajatest , EML eestseisuse liige ütles minule jutu sees, et mida seal imestada, kui "isegi tipud ei saa liidult raha kätte"; järelkasvu tulevikuprobleemid ei näivad nendele pähe tulevatki).

Veel üheks tõsiseks probleemiks Gällssi seotud otseselt noorte malega) on olukord tütarlaste (ja sealt edasi - naiste) malega. Aastast-aastasse on järjest vähem tüdrukuid tulnud juurde meie maleellu. Rääkisin sellest paar aastat tagasi veel eestseisuses olles, kuid mitmel korral vastas mulle siis Hendrik Olde, et tegelikult on praegu olukord parem, kui kunagi varem. Nüüd on möödunud veel kaks aastat. Kes kuulub meie praegusesse järelkasvu? On lootustandev üheksa-aastane Valentina Golubenko Kohtla-Järvelt. On tallinnlanna Sofia Budõlina (kellega seoses on aga tekkinud mõned probleemid ja kahtlused), on Viktoria Baðkite Tallinnast. Ning - loodame, et on ka Startseva Kohtla-Järvelt (kui temagagi ei toimu arenguseisakut?). Ning loodame, et areneb edasi tänavune üllatuslaps Viljandist T.Vahtra. Kaks nimetatuist on veel alla kümneaastased, teistelgi teel tippu veel pikk maa käia.

Jälle tahaks tuua paralleele minevikuga, kus 1983-84. aa. mängiskj Eesti noorteturniiridel sellised maletajad nagu M.Tsõganova, T.Laesson, K.Jaaniste, R.Rõtova, L.Pani, M.Pomberg, N.Jegorova, K.Tergem, L.Meister, R.Hermlin, A.Mukk, K.Lehemets, T.Tomson, V.Ojasild ja veel kümmekond vähemalt esimese järgu tüdrukut.

Praegu saab suure vaevaga koguda (mis seal enam eelvalikust rääkida!) Eesti tüdrukute finaali 7-8 tütarlast, kelledest mitmed mängivad seal kaasa vaid statistina. Tallinna naistemeistrivõistlustele sai tänavu kokku vaid viis(!) osalejat, kolm nendest koolitüdrukud ning nendelegi andis sisuka öppetunni aastaid Eesti turniiridel kaasa mänginud Merike Rõtova, kellele noored ei suutnud osutada märkimisväärsetki vastupanu. Euroopa meistrivõistlustele lähetas Maleliit naiskonna koosseisus S.Budõlina - M.Brokko kes suutis seal konkureerida vaid tabeli lõpukohtade võistluses. Sealjuures peab tunnustaval ära märkima, et Brokko esinemine sellel võistlusel oli üsna tubli. Räägime kogu aeg, et olgu mis on, aga just meie naismale on võrreldav parimate riikidega (M.Tsõganova, T.Laesson, T.Fomina, L.Pärnpuu, varematel aegaadel M.Raanniku, S.Rootare ja M.Sammuli-Kinsigo suurepäraased saavutused), kuid vanade saavutuste vaarjus elmine ei saaa kesta kaua... Märgin, et tänavu organiseeris Tallinna malekooli treener M.Kinsigo endise jaanuaarikuu Eesti valikturniiri asemel Eesti tüdrukutele lahtise turniiri, asendamaks Maleliidu tegematajätmise.

Eeltoodud rahajaotuse juurde toon veel ühe iseloomuliku asja. Kes toodab meie järelkasvu Eesti esindusse? Tallinna Malekoolist on meie olümpiakoondisesse tulnud Ehlvest, Oll, Rõtðagov, Sepp, Veingold, Laesson, Tsõganova, Fomina, Sergejev, Zjukin mujalt - Ranniku, Pärnpuu, Seemann, Zavoronkov, Paidla-Jaaniste (kes mitu aastat õppis samuti Tallinna Malekoolis). Rääkides meisterlikkusest - kas ei pea silmas pidama ka meie tippvõistkondade täiendamist? Või peavad malekoolid (-ringid jne) olema vaid üheks vaba aja veetmise kohaks? Kas ka teistel spordialadel ei mõtle spordikoolid tulevikuks ettevalmistamisele ja meisterlikkuse tõstmisele?

Tähelepanuväärne on ka see, et kui suur osa spordiliite valib aasta lõpus aasta parimate sportlaste kõrval ka aasta parimad noored (tihtipeale ka mitmes vanuseklassis), siis Maleliidul selline asi ei tule pähegi. Kuigi just tänavu on suurepäraselt esinenud üheksaastane Golubenko nii Euroopa kui ka Maailmameistrivõistlustel, mingi valiku saaks teha ka poiste seas. Näitab ju seegi teatavat suhtumist huvi tundmises järelkasvu vastu.

Rahast rääkides peab tahtmatult puudutama veel ühte kummalist asja. Eelmise Maleliidu presidendi Ü.Pärnitsa poolt oli algatatud ettevõtmine - luua Paul Kerese nimeline rahafond. Raha kogumist oli ka alustatud, selleks läbi viidud ka rida formaalseid käike, kuid vahepeal toimus teatud börsi kukkumine ning seejärel valiti Maleliidu uus eestseisus. Olude sunnil aga ei olnud fondil selleks ajaks veel oma pangaarvet avatud ning olemasolev raha seisis Maleliidu pangaarvel. Uue eestseisuse poolt aga alustati selle summa kohest raiskamist, millest tänaseks kuuldavasti pole järgi jäänud midagi. Kui palju seda oli? Täna on seda raske öelda (juba vahepealsete kursimuutuste töttu), kuid jutt käib esialgu umbes poole miljoni krooni suurusest summast. Mõeldud oli see sõltumatu fondina, millest (Nobeli preemia taoliselt) kuuluks kulutamiseks vaid igaastased protsendid. Ning juhtima pidi seda vaid sõltumatu fondijuhatus - mitte Maleliit. Nii et ka selle idee suutis praegune eestseisus maha matta. Ning tõenäoliselt ei võeta selle teo eest kedagi vastutusele.

Mingi lühiajalise võimaluse noortele suhteliselt tugevama võistluse korraldamisel andis aga möödunud aastal juhus. Oktoobri kuul võttis minuga ühenduse suurmeister 011, kes pakkus 6 tuhat krooni noortevõistlusteks. Sellega loobus ta möödunud aastal temale määratud kolme kuu stipendiumist, millele ta sedasi otsis rahale eetiliselt parimat paigutust. Ta ütles, et sellega loobub ta igasugusest koostööst Eesti Maleliidu eestseisuse selle koosseisuga, kes on viinud ta sellisesse seisundisse, et nendega ei taha ta enam iildse suhelda ning nii kaua loobub ka Maleliidu üritustest. Ning teades, et just nii saab ta usaldusväärselt raha paigutada, andis selle summa puhtalt minu kätte. Tallinna Spordiamet andis nõusoleku viia see turniir läbi Tallinna esivõistluse nime all ning 1998/1999 aastavahetusel toimuski selline tugevakoosseisuline (8 meistrikandidaati ja 3 esimest järku) FIDE reitinguõigusega turniir, kus esikohta jagasid M.Lehiste ning D.Kovaljov, sealjuures koefitsiendiga tuli Tallinna meistriks Lehiste). Sellel aastavahetusel -juba praegu - toimub sama summa teise poolega taas selline turniir Lembit Olli mälestuseks, kuid järgmisteks aastateks jääb seegi võimalus lahtiseks - raha selleks ei ole kusagil ette nähtud.

Siinöeldu pole mingi saladus ega uudis. Möödunud veebruaris kirjutasin samalaadse sisuga kirja Eesti Maleliidu presidendile Sarapuule. Seejärel (kahe kuu pärast) kutsuti mind eestseisuse koosolekule (kus paluti rääkida hästi lühidalt, sest aega on vähevõitu) ning selle lühiajalise jutu tagajärgi pole ollagi Vastupidi - siinöelduga tahan väita, et olukord halveneb veelgi.

Seejärel käisin samalaadse jutuga Kultuuriministeeriumi asekantsleri H.Vallimäe jutul, kes oli nõus sellest vestlema. Ta möönis, et temanigi on jõudnud kuuldused probleemidest Maleliidu juhtkonnas, kuid et selles oleme ise süüdi - sellise koosseisu on ju maletajaskond ise valinud. Ning muutusi peab teostama altpoolt - muud teed ei ole olemas.

Seega on edaspidigi võimalik kitsa seltskonna tegevus. Peatselt toimub taas noorte meisterlikkuse tõstmiseks ette nähtud rahade jaotamine ning nii nagu EML eestseisus seda teeb, nii ka jääb. Meisterlikkuse tõstmiseks ette nähtud summadest saab aga jälle jagada raha sinna, kus järelkasvu kasvatamisega mingit pistmist pole ning nii kindlustada mõnede liikmeklubide toetus järgmistel valimistel. Et ise pukki jääda.

On ka teised teed. Üheks nendest on mingi uue sõltumatu noortemale maleühenduse loomine, et pääseda sellest lootusetuna näivast diktaadist. Teine - selle kõrval - aga seisneks mõne toekama sponsori leidmises, kellelt saadud 35-40 tuhande krooniga saaks kindlustada tippu pürgivatele noortele kahe olulise võistluse (Läänemeremaade juunioride rahvusvahelise turniiri ning iga-aastase Olli mälestusturniiri) läbiviimine. Ja sel juhul - väljaspool Maleliitu. Kes teab - ehk leidub selliseid organisatsioone-ettevõtteid?

On aeg hakata mõtlema tõsiselt järelkasvu süstemaatilisele kasvatamisele! Enne kui istume lõhkise küna ees.

Jevgeni Kaljundi