Meie aeg
on murranguaeg. Imperialismi, natsionalismi ja kodanliku valgustuse ajastu
on ümber saanud. Maailm on praegu astumas uude, ühtsuse ja planetaarse
teadvuse ajastusse. Murrangut on ette valmistanud loodusteaduste areng.
Einstein ja Max Blanck on täiesti muutnud loodusteaduste põhialuseid.
Viimase saja aasta jooksul kogutud Teadmine peab muutuma kättesaadavaks
kõigile ja tänapäeval on see võimalik. Maailma
ei vii enam edasi äravalitud eliit, kellel ainuüksi on juurdepääs
teadmistele. Tänapäeval võivad kõik osa saada maailmakultuurist
ja sellega kaasa minna. Ida ja Lääne vastandamine on lõppenud.
Meil on praegu olemas teadmised, mis võiksid igast inimesest teha
geeniuse.
Tõeline
ajalugu pole imperialismi ja natsionalismi ajalugu. Tõeline ajalugu
on vaimu ajalugu. Me ei tohi lasta end eksitada maailmas toimuvatest katastroofidest.
Need on ajaloo paratamatu kõrvalnähtus. Inimene ei lähe
enne hambaarstile, kui tal hammas valutama hakkab. Niisamuti paneb ajaloos
alles sotsiaalsete ja ökoloogiliste katastroofide läbielamine
inimesi mõtlema vajadusele otsida uut teed.
Euroopas on
olnud palju revolutsioone. Kõiki neid, kaasa arvatud päris
viimasel ajal Ida-Euroopas toimunuid, võib pidada bioloogilisteks
revolutsioonideks -- need on suunatud kollektiivile, ühe või
teise inimkoosluse (materiaalsete) elutingimuste parandamisele, enamasti
mõne teise arvel; seega on siin tegemist ju bioloogilise olelusvõitlusega.
Kui me praegu räägime demokraatiast, peaksime selle all mõistma
eelkõige vaimset demokraatiat - iga üksikisiku õigust
ja vabadust mõelda nii, nagu ta soovib, ja osa saada olemasolevatest
teadmistest. Loomulikult ei vähenda see vajadust inimväärsete
elutingimuste järele ka materiaalses mõttes. Uuenevas maailmas
peab iga inimene tundma end inimesena, vaimse olendina.
Inimese tõeline inimesekssaamine algab iseenda äratundmisest,
teadmiste kogumisest iseenda kohta. Suur osa sellest teadmisest on kehaline.
Kuni me ei tunne ega valda oma keha, ei pääse me ligi oma tegevusemotiividele.
Kuni me ei teadvusta motiive, pole me suutelised oma elu juhtima. Keha
ja meel ei ole üksteisest lahus. Inimene pole mehaaniline olend. Loodus
on suunatud inimese arengule, seepärast pole enda muutmiseks sugugi
tarvis teha erilisi pingutusi,tuleb vaid ära tunda looduse kulg ja
sellega kaasa minna. Meie keha võivad tabada haigused. Ükski
haigus pole aga midagi muud kui vale otsustus. Haigus pole katastroof,
vaid abi, mille kaudu võime paremini jõuda õigete
otsustusteni.
Ka kodanlik
heaolu on vale otsustus. See on seisund, mis ei erguta inimest edasi minema.
Kui me aga loobume edasiminekust ja enam midagi ei õpi, sureme vaimselt
ammu enne kui füüsiliselt. Tänapäeval on kõigil
tohutu võimalus õppida. Me ei ela materiaalse heaolu, vaid
arengu nimel. Vaimne vitaalsus on inimväärse elu põhiline
eeldus. Elu on vanakssaamine. Vanadus ei ole kannatus ega pensionäriseisus,
vaid elamise siht. Olles ise ligi 70-aastane, leiab hr. Keyserling, et
ta on õnnelikum kui kunagi varem. Eelkõige sellepärast,
et ta pole enamnii rumal kui 20- või 40-aastaselt. Vanaduse väärtuse
tagab elamise intensiivsus. Mida vanem, seda intensiivsemalt peaks inimene
elama, seda rohkem töötama. Kui inimese praktilises elus puudub
intensiivsus, siis jääb ta haigeks. Nooruse eelis on see, et
elus on vähem ettemääratut, rohkem on valikuvõimalusi.
Vanaduse eelis on rõõm tarkusest ja võimalus kogutud
teadmisi täiuslikumalt rakendada.
Uue ajastu inimest
iseloomustav märksõna võiks olla s i s e
m i n e ö k o l o o g i a. See on eelkõige arusaamine,
et oleme loodud ühest ja samast ainest kõigi elusolendite ja
kogu maailmaga. Kõik olendid tahavad ja suudavad üksteist aidata.
Inimene ei mõista seda ja hävitab maailma. See on meie kristlik
pärand. Kristlane peab end maailma isandaks. Inimene aga pole seda.
Loomad on meie vennad, taimed meie sõbrad. Eurooplased on selle
tõe ära unustanud. Aasias ja Aafrikas teatakse seda. Peame
neilt seda taas õppima.
Loodusega saab
kaasa minna vaid spontaanne inimene. Spontaansus ja intuitsioon aitavad
inimesel jõuda Jumalani. Jumal pole Ülim Olend, karmiilmeline
habemik Kõigeväeline Issand, kes on loonud inimese enda näo
järgi. Jumal on inimliku tunnetuse siht, milles inimene avastab oma
loova olemuse. Loomine sarnaneb mängule. Jumal ongi mängija,
humorist. Ka inimesed on oma elu mängijad. Uuel ajastul löövad
läbi inimesed, kel on spontaansust ja initsiatiivi. Need, kes klammerduvad
elu ja dogmade külge, ei suuda eluga tegelikult kaasa minna. Uue ajastu
eelkäijad olid lillelapsed.
Maailm, kus
me elame, on imeväärne ja täis lõputuid võimalusi.
Inimese elu väärtus seisneb nende võimaluste äratundmises
ja kasutamises. Me sünnime juhuslikus kohas ja igaühel on võimalus
õppida seda, mida inimkond on juba teada saanud. Inimene võib
õppida kõigilt ja kõike, kui ta vaid oskab õppida.
Ka vitaalsust ja spontaansust saab õppida. Kõigepealt peaksime
aga õppima tantsima. Peaksime oskama elus olla sama spontaansed
kui tantsides. Elu on tants ja tants on elu.
Ajalugu pole suures
osas muud kui möödalastud võimalused. Eesti on taas vabaks
saamas. Et väljuda kriisiseisundist, tuleb kasutada kõiki olemasolevaid
teadmisi ja kogemusi, pole sugugi tarvis püüda kramplikult järgida
ainult mingit üht võimalikku arenguteed. Praegusel murranguajastul
on väga tähtis, et Eesti (ja teised vabanevad rahvad) nende ees
seisvaid ülirikkalikke võimalusi käest ei laseks.