Raamatu kolm esimest peatükki on hiina keelest tõlkinud Jaan Kaplinski ja see tõlge on ilmunud "Loomingu Raamatukogus" 16/17, 1989. Sealt võib lugeda ka põhjalikke kommentaare teksti juurde. 22. peatükk on tõlgitud lühendatult vene keelest kogumikust "Vana-Hiina filosoofia", 1. köide, Moskva, 1972.
        Daoism depot annab mitu erinavat Zhuang zi tõlget inglise keelde, kuid need ei hõlma kuigi suurt osa raamatust. Siiski võib leida peatükke, mis puuduvad venekeelses tõlkes.
 
 

       Põhja meresügavikus on kala, tema nimi on Kun. Ma ei tea, mitu tuhat li'd ta pikk on. Temast saab lind, linnu nimi on Peng. Ma ei tea, mitu tuhat li'd on ta selg. Ta vihastab ja tõuseb lendu. Tema tiivad on nagu üle taeva pilved. Selline on see lind. Kui meri liigub, ta läheb Lõuna meresügavikku. Lõuna meresügavik on taeva tiik.
       On Qi Xie - imede raamat. Seal on öeldud: "Kui Peng läheb Lõuna sügavikku, lööb ta kolm tuhat li'd vett lainetama. Siis ta keerutab üles tuulispea, mis on üheksakümmend tuhat li'd kõrge. See raugeb alles kuue kuu pärast."
        Metshobused, tolm, elavad olevused, kes üksteise poole hingavad - taevas on sinisinine. Ons see tema päris värv? Ons see ehk kaugusest ja ääretust ulatusest? Alla vaadates on samamoodi.
        Kui vett ei oleks paksult koos, ei oleks tal jaksu kanda suurt paati. Kummuta karikas vett põrandalohku ja puruke ujub seal nagu paat. Pane sinna karikas - jääb paigale: vesi on liiga madal ja paat liiga suur.
        Kui tuult ei oleks paksult koos, ei oleks tal jaksu kanda suuri tiibu. Selleparast kui Peng tõuseb üheksakümmend tuhat li'd, tal on sel kombel tuul all. Ainult nii saab tuul teda tõsta. Ta selg kannab sinitaevast ja teda ei ole miski tõkestamas. Ainult nii ta võib minna lõunasse.
        Tsikaad ja noor tuvi naersid seda ja ütlesid: "Meie võtame ette, tõuseme lendu ja lendame jalakani või sandlipuuni. Vahel me ei jõua pärale, kukume maha ja ongi kõik."
        Miks siis tema tõuseb üheksakümmend tuhat li'd ja läheb lõunasse? Rohelisse mineja võtab kolmeks söögikorraks toitu kaasa ja tuleb tagasi, kõht täis. Saja li kaugusele mineja peab eelmine päev endale riisi tampima. Tuhande li kaugusele mineja võtab kaasa kolme kuu moona.
         Need kaks putukat, mis nemad küll sellest teavad! Väikese teadmine ei ulata suure teadmiseni. Väikese iga ei ulata suure eani.
         Kust on see teada? Hommikune seen ei tea midagi noorest ja vanast kuust. Tsikaad ei tea midagi kevadest ja sügisest. See on väikese iga.
         Chu'st lõunas on minglingi puu, temale on viissada aastat kevad, viissada aastat sügis.
         Ennemuiste oli dachungi puu, temale oli kaheksa tuhat aastat kevad, kaheksa tuhat aastat sügis. Praegu aga on ainult esiisa Peng· pika eaga kuulus, kõik inimesed katsuvad olla nagu tema - oh seda õnnetust!
         Tangi küsimustes Ji'le on sedasi. Vaeses ja kiduras Põhjas on ürgmeri, Taeva tiik. On ka üks kala. Ta on mitutuhat li'd lai.
Pole kedagi, kes teaks tema pikkust. Tema nimi on Kun.
         On ka üks lind. Tema nimi on Peng. Tema selg on nagu Taishani mäed, tiivad nagu üle taeva pilved. Ta keerutab üles tuulispea ja tõuseb üheksakümne tuhande li kõrgusele, kus lõpeb pilveaur, kannab sinitaevast. Siis ta läheb Lõuna meresügavikku.
         Väike vutt naerab teda ja ütleb: "Kuhu ta õige läheb? Mina hüppan üles ja tõusen lendu. Lendan mõne sülla ja laskun jälle
 robinal pujude vahele. See on ka lendamise täius. Kuhu tema õige läheb?"
          Sedasi erinevad suur ja väike.
          Mees, kellel on edu ühes ametis, kelle tegevus on eeskujulik ühes külas, kelle võimed kõlbavad teenima üht valitsejat või hoolitsema ühe riigi eest, vaatab iseenda peale nagu too lind.
          Song Yong zi naeraks neid! Oleks terve maailm teda kiitnud, ei oleks tema ind kasvanud. Oleks terve maailm teda hurjutanud, ei oleks tema midagi teisiti teinud. Kindel oli talle sisemise ja välimise vahe. Selge oli talle häbi ja au piir. See oli kõik. Mis saab maailmast, ei lugenud talle. Ometi ei olnud ta kindlalt paigas.
          Oli Lie zi, ta ratsutas tuulel oma teed, oli külm ja osav. Aga viieteistkümne päeva pärast ta tuli tagasi. Õnne otsimine ei lugenud talle. Kuigi oli käimisest prii, oli tal ikka midagi oodata.
          Kui sõidad taeva ja maa tõel, ratsutad kuuel hingusvael, piirideta uidates, mida on sul siis oodata?
          Niiviisi ütleme: täielik inimene on minata,vaimlik inimene on teeneteta, ülev inimene on nimeta.
          Yao pakkus Taevaalust Xu Yu'le ja ütles: "Kui päike-kuu paistavad ja tõrvikud on veel kustutamata, eks ole nende valgus raisatud vaev! Kui vihmaaeg on käes ja ikka niisutame-kastame maad, eks ole see niisutamine tühi töö!
          Isand, tule ja valitse Taevaalust. Kui mina tema üle jään olema, vaatan end kui puudulikku. Palun võta vastu Taevaalune."
          Xu Yu ütles: "Isand, sina valitsed Taevaalust ja Taevaalune on valitsetud. Kui mina tuleksin sinu asemele, eks ma teeks seda nime pärast. Nimi aga on elutäiuse külaline. Eks mina oleks siis külaline!
          Käblik pesitseb paksus metsas, kuid ei kasuta rohkem kui üht oksa. Mutt joob jõest, kuid ei võta rohkem kui kõhutäie. Mine ja jäta see asi, isand. Minul ei ole Taevaalusega midagi peale hakata; Kui kokk ei hoia kööki korras, ei jäta ohvripalvete lugeja karikat ja ohvrilauda, et tulla tema asemele."
         Jian Wu küsis Lian Shu'lt: "Ma kuulsin, Jie Yu käest sõnu. Need olid suured, aga tähenduseta. Läksid, aga tagasi ei tulnud. Need sõnad ehmatavad mind. Nad on nagu Taevajõgi - ei äärt ega otsa. Nad on kaugel kõigest, ei ole ligi inimese meelele."
         "Mis sõnad need olid?" küsis Lian Shu.
         "Jie Yu ütles, et kaugel Gu Shi mäel elab vaimlik inimene. Tema liha ja nahk on nagu jää ja lumi. Ta on õrnuke nagu neitsi. Ei söö maa vilja - hingab tuult ja joob kastet. Ta sõidab pilveaurul. Ta ratsutab lendlohel. Uitab teispool nelja merd. Oma vaimuväge koondades ta võtab kõikidelt ära hädad ja taudid. Iga aasta on hea viljasaak. See oli minu meelest pöörane ja ma ei uskunud."
         Lian Shu ütles: "Kes on pime, ei saa osa kenade kujude vaatlemisest. Kurt ei saa osa kellade ja trummide kõlast. Ent kas ainult keha saab olla kurt ja pime? Eks mõistusega ole samamoodi. Nii on sinu jutt.
         See mees on nagu neitsi ja tema vägi on selline, et talle on kõik tuhanded asjad nagu üksainus. Maailm kurdab segaduses - kes võtaks kätte ja teeks kõik korda?
        Ükski asi ei kurvasta seda meest. Suurvesi, mis ulatab taevani, ei uputa teda. Suur põualõõsk, mis sulatab rauda ja kive, kõrvetab maa ja mäed, ei ole talle palav. Tema tolmust ja prügist, tema rämpsust ja kõlgastest võiks valada-voolida Yao'sid ja Shun'isid. Mis tahtmist on temal asju õiendada!"

        Songi mees, kes teenis elatist pidupärgadega, läks Yuesse. Yue rahvas kandis lühikesi juukseid ja tätoveeris keha - ei olnud neil pärgasid tarvis.
        Yao valitses Taevaaluse rahvast, merede vahel oli rahu. Siis läks ta kaugele Gu Shi mäele nelja õpetajat vaatama. Kui ta oli jälle lõuna pool Fani jõge, ei olnud ta rabatud meeles enam kohta Taevaalusele.
        Hui zi ütles Zhuang zi'le: "Wei valitseja kinkis mulle suure kõrvitsa seemne. Külvasin selle maha ja sain kõrvitsa. See oleks mahutanud viis aami vett või mahla. Ta oli raske, ma ei jaksanud teda tõsta. Lõikasin ta katki ja sain kausid. Need kuivasid kõveraks ja ei kõlvanud midagi mahutama, olid lihtsalt suured tühjad asjad. Et mul ei olnud neist mingit kasu, lõin ma nad puruks."
         Zhuang zi ütles: "Õpetaja, sa oled tõesti rumal suurte asjade kasutamises.
         Songi inimesed olid osavad valmistama käte lõhenemise vastast rohtu. Põlvest põlve tegelesid nad toorsiidi pesemisega.
Üks võõras kuulis sellest. Ta ütles: "Müüge oma kunst mulle saja kuldtüki eest." Suguvõsa tuli kokku ja pidas aru: "Me oleme põlvest põlve pesnud toorsiidi. Suurt raha me teeninud ei ole. Nüüd teenime ühe päevaga sada kuldtükki. Nad ütlesid: "Hea küll."
         Võõras sai kunsti teada ja läks ja ütles selle Wu valitsejale. Yues olid rasked ajad. Wu valitseja tegi mehest väepealiku. Talvel ta pidas Yue omadega veelahingu. Yue omad said rängasti lüüa. Wu valitseja võttis Yue käest maid ja andis väepealikule. See, et sai hoida käsi lõhenemast, oli ükssama. Ühel puhul saadi maad, teisel puhul ei saadud lahti toorsiidi pesemisest.
         Seda sellepärast, et nad kasutasid kunsti erinevalt.
         Nüüd sina, õpetaja, miks sa ei mõelnud sellele, et teha viieaamilisest kõrvitsast suurt tõrt ja sõuda seIlega jõel ja järvel? Sina hoopis muretsed , et tuleb ta sinnapaika jätta, sest et pole midagi talle sisse panna. Sinu meel, isand, on ikka veel risu täis."

         Hui zi ütles: "Mul on suur puu. Inimesed kutsuvad seda shu. Tema jäme tüvi on pahkasid täis, ei kõlba märknööri külge panna. Tema väiksed oksad on keerus ja kõverad, ei kõlba sirklit ega vinklit külge panna. Seisab tee ääres, aga puusepp ei vaata tema poolegi. Sinu sõnad, õpetaja, on suured, aga kasutada neid ei saa, kõik põlgavad nad ära."
         Zhuang zi ütles: "Vahest sa oled näinud kassi ja nirki. Neil on madal keha, nad liiguvad hiilides, luuravad ja roidavad, kargavad sinna-tänna,ei põlga kõrget ega madalat, kuni jäävad püünisesse ja surevad võrgus.
        On ka jakk-härg. Ta on suur nagu üle taeva pilv. Ta oskab suur olla, aga ei oska hiiri püüda.
        Õpetaja, sinul on suur puu. Muretsed, et temast pole kasu. Miks mitte istutada teda Eimiski külasse, avarale tühermaale! Saad olla jõude tema kõrval, niisama muidu lesida tema all.
        Tema ei saa noorelt kirve läbi otsa, miski ei tee talle viga. Kui teda ei saa kasutada, kuidas saab temast tulla muret ja valu?"
 
 

        Nan-go Zi-qi istus, toetudes toele. Ta vaatas taeva poole ja hingas aeglaselt, otsekui oleks ta keha surnud. Yancheng Zi-yu seisis tema ees teda teenides. Ta küsis:
        - "Kuidas nii? Kas saab muuta keha niisuguseks nagu kuiv puu ja meelt niisuguseks nagu surnud tuhk ? Kes nüüd toele toetus, ei ole see, kes enne toele toetus."
        Zi-qi ütles: «Yan, on enam kui hea, et sa küsid seda. Nüüd ma olen kaotanud enda. Kas sa mõistad seda? Sa kuuled inimese vilespilli, aga ei kuule maa vilespilli. Sa kuuled maa vilespilli, aga ei kuule taeva vilespilli."
        Zi-yu ütles: "Ma söandan küsida, misviisi see nii on."
        Zi-qi ütles: "Eks Suur Kamakas ohka õhku; selle nimi on tuul. Juhtub, et teda ei ole. Kui ta on, siis hõikavad lugematud avaused raevus. Eks sa kuula ainult seda huu-huud! Mägimets vägevatel kaljudel. Suurte sajasüllaste puude augud ja õõned on nagu ninad, nagu suud, nagu kõrvad, nagu tassid, nagu uhmrid, nagu tiigid, nagu lombid. Nad on ärevil, kisavad, tänitavad, ähivad, röögivad, uluvad, hauguvad. Ühed laulavad ees huuu, teised taga uuu. Leebe tuul sünnitab tasase laulu, marutuul valju laulu. Kui kõva tuul on taltunud, jäävad avaused tühjaks. Ega sa ei ole näinud seda möllu ja mängu?"
        Zi-vu ütles: "Maa vilespill mängib kõikidel nendel avaustel. Inimese vilespill on bambusroost. Ma söandan küsida, missugune on taeva vilespill."
        Zi-qi ütles: "Puhuda tuhandeid, igaüht eraldi ja lasta neil olla nemad ise. Kõik häälitsevad isepäi; kes neid sunnib?"

        Suur mõistmine on avarameelne. Väike mõistmine on ninakas. Suured sõnad on selged. Väikesed sõnad on segased.
         Magades teeb vaim tutvusi, ärgates saab keha lahti. Millega kokku saab, selle külge kinni jääb. Päev otsa meel tülitseb, vahel lihtlabaselt, vahel sügavalt, vahel salapäraselt. Väike hirm teeb ärevaks, Suur hirm viib aru peast.
        Nad sööstavad nagu nool ammult, kuulutavad, mis on jaa ja mis on ei, hoiavad kinni nagu vandevennad, kuulutavad kindlat võitu. Nad kahanevad, nagu sügis ja talv. Võiks öelda, et nad hääbuvad päev-päevalt, nad upuvad oma tegemistesse. Ei saa neid tagasi tuua. Nad on nagu pitseriga kinni pandud. Võiks öelda, et nad on nagu vana kraav.
        Surma ligi meelt ei saa uuesti elujõuliseks teha.
        Rõõm, raev, lein, lust, mure, kurbus, segadus, hirm, võlu, leebus, avameelsus, jultumus - tühjusest tulev muusika, aurust sündivad seened.

        Päev ja öõ käivad üksteise kannul ja üksteise ees. Ei tea, kust nad võrsuvad. Küll! Küll! Hommik ja õhtu on olemas. Kust on pärit nemad, on ka elu.
        Pole teisi, pole mind. Pole mind, pole midagi kuskilt võtta. Nii saame asjale ligi, aga ei tea, mis tema niisuguseks teeb. Küllap on olemas tõeline valitseja, ainult et temast ei leia märki. Usutavasti on tal kuju, aga tema kuju ei ole näha. Meel on, aga kuju ei ole.
        Sada konti, üheksa avaust, kuus siseosa - need on kõik ja igaüks on omal kohal. Missugune nendest on mulle kõige lähem? Kas sina ütled, et kõik ühtviisi? Üks on ju armsam? Kui nii, siis on nad kõik nagu teenijad ja liignaised. Teenijatest ja liignaistest ei ole üksteise valitsejat. Või on nad kordamooda isandad-teenijad? Ehk on nende seas tõeline isand? On nagu otsiksin taga tema loomust, aga ei saa kätte. Tema tõeline olemine sellest ei kasva ega kahane.

         Kui kord saad lõpliku kuju, ei hävi see kuni lõpuni. Vahel pörkad asjadega kokku, vahel nõtkud nende ees. Lähed nagu kapates lõpule vastu, ega ole, kes sind peataks. Eks ole kurb! Elu otsa orjad ja orjad, aga oma töövilja ei näe. Oled väsinud ja vaevatud orjamisest, aga ei tea, kus on su kodupaik. Saab siis olla kurvastamata!
         Inimesed nimetavad seda surematuseks. Mis kasu sellest on? Kehakuju muutub ja meel ühes sellega. Saab siis olla ütlemata: "Väga kurb!"

        Tõepoolest on inimese elu selline segadus. Ja olen siis mina üksinda segaduses, nii et teised ei ole?!
        Jälgid meelt, mille oled saanud, võtad temalt õppust. Õeldagu siis, kes on õpetajata.
        Miks peaks teadma, mis milleks saab? Meel ise on ju selle sees. Eks lollil samamoodi.
        Kes ei ole saanud kätte oma meelt, aga kellel on oma jaa ja ei, on "täna hakkan Yue'sse minema, aga eile jõuan pärale." Selkombel, "mida ei ole, on". Kui "mida ei ole, on", siis olgu või imetark Yu - ei saaks aru temagi - miskombel siis mina omapäi?
         Egas sõnad pole tuul. Sõnadega öeldakse midagi. Kui see, mida öeldakse, ei püsi kindel, kas saab üldse midagi öelda? Kui see, mida öeldakse, ei püsi kindel, kas saab üldse midagi öelda? Või ei ole kunagi saanud midagi öelda?
        Arvatakse, et sõnad on midagi muud kui linnupoegade piiksumine. Ons nendel vahet või ei ole vahet?

         Kus küll on peidus Tao, kui on olemas tõde ja vale? Kus küll on peidus mõte, et on olemas jaa ja ei? Kuhu küll on kadunud Tao, et teda ei ole? Kuhu küll on jäänud mõte, et teda kätte ei saa?
        Tao on peidus pisisaavutustes. Sõnad on peidus kuulsusesäras. Siit on õpetlaste  ja Mo-meeste jaa ja ei. Mis on ühtedele jaa, on teistele ei. Mis on ühtedele ei, on teistele jaa. Kui tahad nende eid jaatada või nende jaad eitada, ei ole midagi paremat kui selgus.
        Pole asja, mis poleks "too". Pole asja, mis poleks "see". Kui vaadata "tolle" poolt, ei näe. Kui on arusaamist, saab aru. Sellepärast öeldakse: "Too" sünnib "sellest"; "see" on olemas "tolle" tõttu. Ütleme, et "too" ja "see" sünnivad üheskoos.
        Sedasi siis. Kus sünd, seal surm. Kus surm, seal sünd. Kus "saab", seal "ei saa". Kus "ei saa", seal "saab". Jaa pärasti on ei. Ei pärast on jaa.
        Sellepärast tark nii ei talita. Tema vaatab asju taeva paistes. Temal on ka "see". "See" on ka "too". "Too" on ka "see". "Tolles" on koos "jaa" ja "ei". "Selles" on koos "jaa" ja "ei".
         Tõesti, kas siis ongi "seda" ja "toda"?! Tõesti, kas siis ei olegi "toda" ja "seda"?! Kui "too" ja "see" ei leia oma vastandit, öeldakse "Tao telg". Kui telje ots on täpselt sõõri keskel, võib tal olla lõpmata asetusi. "Jaa" on ka üksainus lõpmatus. "Ei" on ka üksainus lõpmatus. Sellepärast ma ütlen: pole midagi paremat kui selgus.
        Näidata näpuga, et näpp ei ole näpp, on parem kui näidata ilma näputa, et näpp ei ole näpp. Näidata hobusega, et hobune
ei ole hobune. Ilmamaa on üksainus näpp. Tuhanded asjad on üksainus hobune.
        Ons võimalik võimalik? Ons võimatu võimatu? Tee sünnib käies. Asja nimi on, nagu nimetada. Kuidas on nii? Nii on, sest et on nii. Kuidas ei ole nii? Ei ole nii, sest ei ole nii.
        Sellepärast ongi nii: Võtame rohukõrre või samba, pidalitõbise või /imeilusa/ Xi shi, avara või hapra, kauni või kummalise, Tao ühendab nad ühte. Eraldatutena on nad tervik. Tervikuna on nad õhutud. Ükski asi ei ole tervik ega lõhutud; kõik ühendatakse uuesti ühte. Ainult taiplik saab aru ühte ühendamisest. Seda arusaamist ei saa kasutada.
        Usalda kõik tavalisele. Tavaline on kasulik. Kasulik ühendab. Ühendav õnnestub. Kui õnnestub, oleme peaaegu päral. Niisiis oleme päral. Olla päral, teadmata kuidas - seda kutsutakse Tao.
        Pingutada vaimujöudu ja aru ühekssaamisega, mõistmata üks-sama-olemist - seda kutsutakse "Hommikul kolm". Ahvipidaja jagas tõrusid ja ütles: "Hommikul kolm, õhtul neli." Kõik ahvid said vihaseks. Ta ütles: "Olgu, hommikul neli, õhtul kolm." Kõik ahvid rõõmustasid. Tegelikult ei muutunud midagi, sõnadega aga vihastati ja tehti headmeelt. Seesama asi.
        Sellepärast tark toob tasakaalu "jaa" ja "ei" ning puhkab taeva tasaduses. Seda nimetatakse "mõlematpidi liikumine".
        Vanaaja inimeste mõistmine jõudis pärale. Kuidas pärale? Oli neid, kes arvasid, et alguses ei ole asju. Nemad olid täiesti päral. Pole midagi lisada. Järgmised arvasid, et on asjad, aga alguses ei ole piirisid. Veel järgmised arvasid, et on asjad, aga alguses ei ole "jaad" ja "eid".
        Kui ilmusid "jaa" ja "ei", jäi Tao puudulikuks. Kui Tao jäi puudulikuks, sai armastus täielikuks. Tõepoolest, kas on olemas
 täielikku ja puudulikku? Tõepoolest, kas ei ole olemas täielikku ja puudulikku?
         On täielik ja puudulik. Muistne isand Zhao mängib qin-lautot. Ei ole täielikku ja puudulikku. Muistne isand Zhao ei mängi lautot. Zhao Wen mängib lautot. Õpetaja Kuang hoiab keppi. Hui zi toetab plaatanile. Kolme meistri oskused olid peaaegu täielikud. Sellepärast nad võistlesid elu lõpuni.
         Ainult sellega, et see neile meeldis, erinesid nad teistest. Neile meeldis see ja nad tahtsid seda teistele selgitada. Nad selgitasid selgitamatut. Lõpuks jõudsid nad "kõva" ja "valge" rumaluseni.
         Nende pojad kerisid veel edasi isade lõnga, aga lõpuni ei saanud sellega valmis. Kuidas siis saab rääkida valmissaamisest: siis oleksime meie ka valmis! Kuidas siis ei saa rääkida valmissaamisest - siis ei ole keegi, ka meie, lõpuni jõudnud? Sellepärast
oskab tark kahelda ja see on talle teenäitajaks. Ta ei avalda end, vaid usaldab kõik tavalisele. Seda nimetatakse selguseks.
        Nüüd kohe ütlen siin midag?. Ei tea, kas samamoodi kui muud? Või teistmoodi kui muud? Samamoodi või teistmoodi, mõlematpidi mingit moodi. Nii see ei olegi teistsugune kui muudel. Olgu peale, proovin öelda, mis see on.
         On algus. On algamata algus. On algamata algamatuse algus.
         On olemine. On olematus. On algamata olematus. On algamata algamata-olemine. Äkki ongi olematus. Aga ei tea olemisest-olematusest, kumb on olemine, kumb olematus. Nüüd ma olen küll midagi öelnud. Aga ei tea, kas see, mis ma ütlesin, ütles midagi või ei öelnud midagi.
         Taeva all ei ole suuremat kui sügisene karvaotsake ja Taishani mägi on väike. Ei ole pikaealisemat kui surnult sündinud laps. Esiisa Peng suri noorelt. Ilmamaa on sündinud minuga koos ja tuhanded asjad on minuga üks.
        Et juba on üks, kas saab veel midagi öelda! Et juba on öeldud, et on üks, kuidas saab olla ütlemata?
        See üks ja see öeldu koos on kaks. Kaks ja üks on kolm. Siit edasi ei saa ka osav arvutaja hakkama, kuidas veel igamees? Sedasi olematusest olemise poole liikudes jõuame kolmeni. Kui palju kaugemale veel olemisest olemise poole liikudes? Ärme liigume kuskile! Jätame järele!
        Taos ei ole algusest peale piire. Sõnas ei ole algusest peale püsi. Kui tuli "see", tuli piir. Las ma ütlen, mis piirid. On vasak, on parem. On kord, on õiglus. On eristamine, on vaidlemine. On võitlemine, on võistlemine. Neid nimetatakse "Kaheksa voorust". Mis on väljaspool kuut ilmasuunda, tark tunnistab, aga ei otsusta. "Kevadete-sügisete" kroonikate, muistsete kuningate ülestähenduste üle tark inimene arutab, aga ei vaidle. Selkombel on jaotatavas jaotamatu ja vaieldavas vaieldamatu.
        Küsitakse, kuidas. Tark inimene peab seda meeles, tavalised inimesed vaidlevad selle üle ja kuulutavad seda. Sellepärast öeldakse: "Kes vaidleb, ei näe."
        Suur Tao on nimetamata. Suur vaidlus on sõnadeta. Suur inimlikkus ei ole inimlik. Suur tagasihoidlikkus ei ole tagasihoidlik. Suur vaprus on vihkamiseta. Väljapaistev Tao ei olegi Tao. Sõnadega vaidlemine ei vii kuskile. Püsiv inimlikkus ei saavuta midagi. Puhas tagasihoidlikkus ei ole tõeline. Vihkav vaprus ei saavuta  midagi.
        Need viis on ümarad, aga kalduvad olema kandilised. Sellepärast arusaamine, mis püsib arusaamatuses, on üle kõige. Kes
saab aru sõnadeta vaidlemisest? Teeta teest? Kui ta suudab aru saada, nimetame teda Taeva varakambriks. Paned sinna - ei saa täis; ammutad sealt - ei saa tühjaks. Tema läte on teadmata. Teda nimetame varjatud valguseks.
        Selkombel küsis muistne Yao Shunilt: "Ma tahan rünnata Zong'i, Kuai'd ja Xu-ao'd. Istun näoga lõunasse,aga ei saa sellest /taht misest/ lahti. Millest see on?"
        Shun ütles: "Need kolm valitsejat on nagu loomakesed pujupuhmastes. Kuidas sa ei saa sellest lahti? Muiste tõusis kümme
päikest koos; tuhanded asjad said valgustatud. Seda enam vägi, mis on päikesest üle!"
        Nie Que küsis Wang Yi käest: "Õpetaja, kas sa tead, mis on kõikidele asjadele ühine?"
        Tema vastas: "Kust ma seda tean?"
        "Õpetaja, kas sa tead, mida sa ei tea?"
        Tema vastas: "Kust ma seda tean?"
         "Aga siis ei tea keegi midagi!"
        Tema vastas: "Kust ma seda tean?"
        Aga olgu. Katsun seda rääkida. Kuidas küll teada, et see, mida mina kutsun teadmiseks, ei ole teadmatus? Kuidas küll teada, et see, mida mina kutsun teadmatuseks, ei ole teadmine?
        Nüüd ma katsun sinu käest midagi küsida. Kui inimene magab märjas, jääb nimmekohalt haigeks, ta keha kisub kõveraks ja ta sureb. Aga kas vingerjaga on nii?
        Kui inimene asub puu otsas, on ta ärevil, väriseb ja kardab. Aga kas ahvide-pärdikutega on nii? Kes nendest kolmest teab
õiget elupaika?
        Inimese toit on koduloomad. Hirve toit on hein. Sajajalgsele maitsevad rohujuured. Öökullid-varesed himustavad hiiri. Kes nendest neljast teab õiget maitset?
        Ahv võtab kaasaks ahvi. Hirv paaritub hirvega. Vingerjas ujub kalade seltsis ringi.
        Mao Qian ja Li Ji olid inimeste meelest ilusad. Kala aga ujus neid nähes sügavale, lind lendas neid nähes kõrgele. Hirved jooksid neid nähes kindlasti pakku. Kes neist neljast teavad õiget ilu?
        Mina ise arvan, et inimlikkuse ja õigluse otsad ja tõe ja vale teed on sassis ja segamini. Kust tean mina neid arutada?"
        Nie Que ütles: "Õpetaja, kui sina ei tea, mis on kasulik, mis kahjulik, ega täielik inimene kindlasti ka tea, mis on kasulik, mis kahjulik?"
        Wang Yi ütles: "Täielik inimene on imeline. Suured rabad lõõmavad, aga temal ei ole kuum. He ja Yangi jõed külmavad,
aga temal ei ole külm. Ãge äike purustab mägesid, tuul lööb mere möllama, aga temal ei ole hirmu. Niisugune on tema. Ta sõidab pilvel ja tuulel, ratsutab kuul ja päikesel, uidab nelja mere taga. Surm ja elu ei muuda teda, saati siis kasulik ja kahjulik!"
        Qu Qiaozi küsis Chang Wuzi käest: "Ma olen kuulnud Õpetajalt, et tark inimene ei võta endale kohustusi. Ta ei püüa kasu ega karda kahju. Tal ei ole rõõmu taganõudmisest. Ta ei käi teed mööda, tema sõnatuses on sõnad ja sõnades sõnatus. Ta uidab teispool tolmu ja pori. Õpetaja meelest see on tühi sõnamulin, aga minu meelest see on ime - Tao toimimine. Aga sinu meelest, õpetaja?"
        Chang Wuzi ütles: "Tõesti, Huangdi ka oleks seda kuuldes segadusse sattunud. Kuidas oleks Qiu'l küllalt taipu seda mõista?
        Sina aga kiirustad oma arvamisega. Näed muna ja tahad kohe kuulda kuke kiremist. Näed ambu ja tahad linnupraadi. Ma proovin rääkida sulle sellest hullu juttu. Sina kuula seda ka nagu hullu juttu.
        Kuidas saab olla kuu ja päikese kõrval? Võtta kaenla alla aeg-ilma? Heita temaga ühte? Korraldada tema segasus? Olla orjaga aupaklik?
        Tavalised inimesed näevad aina vaeva. Tark inimene on rumal. Ta saab osa tuhandetest aastatest ja jõuab ühtsuses lihtsusesse. Tuhanded asjad saavad sedasi tühjaks ja koguvad kokku.
        Kust ma tean, kas elutahe ei ole mitte eksitus? Kust ma tean, kas sellega, et surm on ilge, ei ole nagu inimesega, kes maimukesena kaotas kodu ja ei tea tagasiteed?
        Li naine oli Ai piirivahi tütar. Alguses, kui ta viidi vangi Chini riiki, valas ta pisaraid, et rinnaesine märg. Siis aga, kui ta sai
kuninga juurde, jagas temaga aset ja sõi koduloomade liha, hakkas ta kahetsema, et oli nutnud.
        Kust ma tean, kas mitte surnud ei kahetse, et nad varemalt nõudsid taga elu? Kes unes veini joob, nutab ja itkeb hommikul. Kes unes nutab ja itkeb, läheb hommikul välja jahile. Magades ei tea nad, et magavad. Magades võivad nad isegi unenägu seletada. Pärast ärgates aga saavad nad aru, et magasid.
        Kord aga tuleb suur ärkamine. Siis saad aru, et see oli suur uni. Lollid arvavad, et nemad on ärkvel. Viletsad arvavad, et
saavad aru. Kes on isand, kes karjapoiss? Oh põikpäisust.
        Qiu ja sina näete mõlemad und. Und nähes ütlen ma sulle, et sa näed und. Sellest jutust öeldakse, et see on hale ja võlts. Kümne tuhande põlve pärast kohtame suurt tarka: tema oskab seda seletada. Ja on, nagu oleksime teda kohanud selsamal hommikul või õhtul.
         Olgu, et mina ja sina peame vaidlema. Sina võidad mind. Mina ei võida sind. Aga kas sinul on töesti õigus? Kas minul tõesti ei ole õigus! Mina võidan sind. Sina ei võida mind. Kas minul on tõesti õigus? Kas sinul tõesti ei ole õigus? Ons üldse õiget? Ons üldse väära? Ons mõlematel õigus? Või pole kummalgi õigus? Mina ja sina ei saa seda teada: Nii tuleb inimestel ikka jääda pimedusse.
        Kelle ma siis panen õiguse üle otsustama! Kas kellegi, kes on sinuga üht meelt? Kui ta on sinuga üht meelt, kust ta siis saab otsustada? Või kellegi, kes on minuga üht meelt? Kui ta on minuga üht meelt, kust ta saab otsustada? Või kellegi, kes on eri meelt kui mina või sina? Kui ta on eri meelt kui mina või sina, kust ta saab otsustada? Või kellegi, kes on minu ja sinuga sama meelt? Kui ta on minu ja sinuga sama meelt, kust ta saab otsustada?
        Selkombel ei saa mina ega sina ega keegi muu üksteisest aru. Kas oodata siis veel kedagi muud? Aga oodata mõnd teistsugust häält on otsekui üldse mitte oodata.
        Olgu nad kooskõlas Taevalikuga. Jäägu nad oma pikkadesse muutumistesse. Lõppegu selkombel aastad. Mis tä hendab "olgu nad Taevalikuga?" Õige ei ole õige, nii ei ole nii. Oleks õige nagu päris õige, oleks ta kindlasti teistmoodi kui väär - poleks midagi vaielda. Oleks nii nagu päris nii, oleks ta kindlasti teistmoodi kui naa - poleks midagi vaielda. Unusta aastad, unusta tõde. Toetu lõpmatule, püsi lõpmatus."
        Poolvari küsis varjult: "Varemalt sa liikusid. Nüüd sa seisad. Varemalt sa istusid. Nüüd sa tõusid. Miks sul ei ole kindlat püsi?"
        Vari ütles: "Kas siis mina pean midagi ootama? Kas see, mida mina ootan, peab midagi ootama? Kas ma ootan mao soomuseid või tsikaadi tiibu? Kust teada, miks see on nii? Kust teada, miks see ei ole nii?"
        Ükskord nägi Zhuang Zhou unes, et ta on liblikas, lendlev liblikas, õnnelik liblikas. Tal oli mõnus olla. Ta ei teadnud, et on Zhou. Äkki ta ärkas ja oli korrapealt Zhuang.
        Ei tea, kas Zhuang nägi unes, et on liblikas. Või nägi liblikas unes, et on Zhuang. Zhuangi ja liblika vahel on tingimata vahe. Seda nimetatakse asjade muutumiseks.
 
 

        Meie elul on äär, aga teadmisel ei ole äärt. Kui käid sellega, millel on äär, ääretu kannul, oled suures ohus. Kui teed seda täies teadmises, on oht kindel.

        Kui teed head, hoia kuulsusest eemale. Kui teed halba, hoia karistusest eemale.
         Hoia peamise poole, usalda tavalist. Nii saad kaitsta keha, nii saad hoida elu, nii saad pidada hoolt vanematest, nii saad elada oma aastad täis.

        Kokk Ding lõikas isand Wen hui'le härja keret lahti. Käsi suskas, õlg toetas, jalg astus, põlv nõtkus - raksaki ja matsaki. Lõikas noaga - siuh-säuh ja ei läinud rütmist välja. Otsekui oleks ta mänginud "mooruspuumetsa tantsu" ja liikunud Jing Shou muusika järgi.
        Isand Wen hui ütles: "Oi, suurepärane! Küllap sinu kunst on täielik!"
        Kokk Ding viskas noa käest ja vastas: "Sinu teenija ei pea kalliks kedagi peale Tao, mis on üle kunsti. Kui sinu teenija alustas härgade lahtilõikamist, ei näinud ta midagi peale härja. Läks kolm aastat ja ma ei näinud enam tervet härga.
        Nüüd saan temaga kokku vaimus, ma ei vaata teda silmaga. Meel ja mõte on vakka, vaim liigub nagu tahab. Minu tugi on
Taevakord. Lõikan läbi suurte aukude. Liigun läbi suurte õõnte. Käin selle järgi, mis on kindel. Ma ei puutu kunagi kõõluseid,
saati veel suuri konte. Hea kokk vahetab lõigates nuga iga aasta, tavaline kokk iga kuu - nuga läheb katki. Sinu teenijal aga on nuga üheksateist  aastat. Olen lõiganud lahti mitu tuhat hãrga, aga noatera on nagu vast luisult tulnud.
        Liigestes on ju vahekohad ja noateral ei ole paksust. Sellega, millel ei ole paksust, tungid vahekohta. Kui palju ruumi on teral seal liikuda! Kui palju vabadust! Sedasi on mu noatera püsinud üheksateist aastat nagu luisult tulnud. Iga kord, kui jõuan mõne liigese juurde ja näen, et see on keeruline, olen ettevaatlik ja valvel. Hoian pilgu paigal, olen liigutustega aeglane. Liigutan nuganatukehaaval. Kere laguneb koost ja on maas nagu savitükk. Seisan seal, nuga käes,ja vaatan ümberringi, rahul ja rõõmsa
meelega. Pühin noa puhtaks ja panen ära."
        Isand Wen Hui ütles: "Suurepärane! Ma kuulsin kokk Dingi juttu ja sain teada, kuidas hoida elu."

        Kong Wen-xuan nägi Parema Käe ülemat, ehmatas ja ütles: "Mis mees see on? Kuidas ta on ühe jalaga? Ons see taeva, ons see inimeste tegu?"
        Ülem ütles: "Taeva, mitte inimeste tegu. Taevas andis elu, tema tegi minust ühejalgse. Inimesele on antud tema väljanägemine. Sedasi ma tean, et see on taevast, mitte inimestest.
        Faasan soos käib kümme sammu ja nokib, käib sada sammu ja joob. Ta ei palu, et teda võetaks kodulinnuks puuri.
Ülendust ta saaks, aga head talle sellest ei tuleks."

        Lao Tan oli surnud. Qin Shi tuli teda leinama. Kisendas kolm korda ja tuli välja. Lao õpilased ütlesid: "Kas sina ei olnud õpetaja sõber?"
        Tema üles: "Olin küll."
        Nemad ütlesid: "Kui nii, siis kas kõlbab leinata teda sedasi?"
        Tema ütles: "Kõlbab küll. Alguses ma arvasin, et ta on inimene. Nüüd ma ei arva nii. Kui ma ennist tulin siia leinama, olid siin vanad, kes itkesid teda nagu last, ja olid lapsed, kes itkesid teda nagu ema. See, et nad siia sedasi kokku tulid, tähendab, et peab olema midagi, mis pani nad palumata rääkima ja itkema. See on enda peitmine Taeva eest, ärapöördumine tõest, saatuse unustamine.
        Vanaaja inimesed ütlesid: karistus selle eest, et varjad end taeva eest.
        Õpetaja tuli, kui juhtus olema õige aeg. Õpetaja läks, kui juhtus olema paras aeg.
        Kui oled ajaga nõus ja päri, ei pääse kurbus ja rõõm sisse. Vanaaja inimesed ütlesid: Jumala meelevallast vabaks saamine.
        Mida sõrm näitab, saab otsa, on kui hagu. Tuli läheb edasi, ei tea, kas tema saab otsa."
 
 

        Zhi (Tarkus) rändas piki Mustjõge põhja poole ja tõusis Saladuste mäele.  Seal kohtas ta Wei Wu Wei’d (See Kes Vaikib ja Toimib Toimimata) ning tema poole pöördudes küsis:”Tahaksin teada, kuidas oleks vaja mõelda ja kuidas arutleda, et mõista Tao’d? Kus oleks vaja viibida ja mida teha, et olla häirimatult Tao’s? Mida oleks vaja järgida ja millist teed mööda minna, et omandada Tao’d?”
        Zhi esitas need kolm küsimust, kuid Wei Wu Wei ei vastanud nendele. Ta mitte ainult ei vastanud, vaid isegi ei teadnud, mida vastata.
        Vastust saamata suundus Zhi Valgejõe lõunakaldale ja tõusis Kahtluste Lõpu künkale. Seal nägi ta Ülenduvat Arutut ja esitas talle samad küsimused. Ülenduv Arutu kostis: ”Oh, ma tean seda ja ütlen sulle kohe!” Ent niipea kui ta rääkima hakkas, unustas ta sealsamas, mida oli tahtnud ütelda.
        Vastust saamata pöördus Zhi tagasi valitsejapaleesse, ilmus Huang-di ette ja esitas talle samad küsimused. Huang-di vastas: “Mitte mõelda ja mitte arutleda - see on Tao mõistmise algus. Mitte kusagil viibida ja mitte millegi poole püüelda - see on häirimatu Tao’s viibimise algus. Mitte midagi järgida ja mitte ühtegi teed mööda minna - see on Tao omandamise algus.“
        Siis küsis Zhi Huang-di’lt: “Me sinuga teame seda, kuid need kaks ei teadnud. Kellel on siis õigus?”. Huang-di vastas: “Tõeliselt on õigus Wei Wu Wei’l (Sel Kes Vaikib ja Toimib Toimimata), Ülenduv Arutu aga läheneb sellele. Meie sinuga ei lähene sellele kunagi, sest “kes teab, ei räägi, kes räägib, ei tea”...”
        Siis ütles Zhi Huang-di’le: “Ma küsisin Wei Wu Wei’lt, kuid ta ei vastanud, sest ei teadnud, mida vastata. Siis küsisin Ülenduvalt Arutult, kes juba kavatses vastata, kuid ei öelnud midagi, sest unustas, mida oli tahtnud öelda. Nüüd küsisin sinult ja sa teadsid vastuseid minu küsimustele, miks me siis ei lähene Tao’le?”
        Huang-di vastas: “Esimesel neist oli tõeliselt õigus, sest ta ei teadnud, teine neist lähenes sellele, sest unustas, mida teadis. Oma teadmise tõttu me sinuga ei lähene sellele kunagi.”

        Ne Jue päris Pi Yi’lt Tao kohta. Pi Yi vastas: “Vabasta oma keha pahedest ja keskenda tähelepanu ühele ning loomulik harmoonia tuleb sinu juurde. Piira oma teadmisi ja keskenda oma püüdlused ühele ning  loomupärane tarkus saabub ja jääb sinuga. Vooruse ilu puhkeb sinus õitsele, Tao aga asub sinu südamesse. Vaata otse mõttetul pilgul nagu vastsündinud vasikas ja ära otsi kõigele sellele põhjust...”- ta ei jõudnud veel lõpetada, kui Ne Jue oli juba sügavalt uinunud. Pi Yi rõõmustas väga ja temast lahkudes   laulis   laulu,    milles    öeldakse:
                ta keha on kui kuivanud skelett
                ja süda nagu surnud tuhk
                tegelikkust tõesti taipab
                ega hoia läinust kinni
                sünge, tume, tundetu
                mõtteid pole olla
                kavandada plaane küll
                sa temaga ei saa
                vaat see on alles inimene!