Pille :
Jõudsime pärast öist kihutamist Hibiinide
jaama. Kaunis dispetšer (kes Mardile küll liiga vana oli), lubas meid
sooja koridori magama. Magamine … oo jaa … mida muud üks inimene veel
tahta võiks. (Indrek: algul proovisime jah koridoris tukkuda
kuid siis hakkas jaamaneiul meist kahju ja lubas kogu grupi sooja
aparaatide ruumi - KUS EI TOHTINUD MIDAGI PUUTUDA) Need paar magamisele
kulunud tundi lõpetati kuidagi kohatult ja järsult. Kaunis
tädi kihutas meid majast välja, kuna jaamaülem tuli kontrolltretile.
Postiljoni välimusega meesterahvas astus kõhkleval sammul meie
külmetavate kogude vahelt läbi. Meie aga tantsisime ja röökisime
laulda. Ja meie laulud polnud just kõige lüürilisemad.
Aga mida võibki tahta sellisel viisil üles kupatatud rahva
käest? ?(Indrek: muide jaama jõudes oli väljas pea,
et sula - ainult -5 kraadi., Kuid nüüd taas väljas olles
ja rongi oodates tundus asi juba tüki karmim olema)
Niipea kui rong tuli, vajusime justkui surmaunne
… ja ärkasime Murmanskis. Mis esimesena silma hakkas oli muidugi
“naša Aljoša” kes kõrgel künkal külalisi tervitas. Need
vene ununematud kangelased, kes õilsas poosis rahvale nende suuri
poegi meelde tuletavad!
Merje:
Murmanski päev möödus vähemalt minu
jaoks suures osas paksus valges udus, nii et annan mõned eredamad
mälestused.
Eelpoolkirjutaja käest sai tähelepanelik lugeja
juba teda, et saime pompöösse teretulemast osaliseks "naša Aljoša"
käest, samuti sattusime enamuse linna taksojuhtide ja mikrobussiomanike
kõrgendatud tähelepanu alla, pluss boonusena Heinole tundis
tema vastu huvi ka üks Murmanski päevinäinud kaunitar.
Olles oma pakid hoida andud viskusime kohe jälle
elumere lainetesse. Ilmse ootamatuse ja pettumusena selgus tõik,
et on 2. jaanuar ja veel laupäev. (Indrek: soovitan sellisele ajale
oma kirjasaatmist mitte jätta - see pole lihtsalt võimalik,
kui sa kuskilt mõne kaardigi leiad, siis marki - mitte kusagilt,
sest vähemalt sel aastal kestis Murmanskis uue-aasta vastuvõtt
veel päris mitu päeva peale seda õiget edasi.)
Metsas polnud kellelgi häda midagi, aga linna pahelisus
on ju ammu teada: tundus, et mis oli see oli, kuid seda päeva küll
enam pesemata üle ei elaks. Seadsime sammud linna keskväljakul
kõrguva hotelli (kes mäletaks nime?) (Andrese kommentaar: oli
vist “Arktika”) (Indrek: just nii se kõlas.) poole ning reserveerisime
endale õhtupoolikuks sauna. Seejärel otsustasime turule minna.
Otsustasime administraatori-neiu tungivat soovitust: "Te olete liiga õhukeselt
riides ja võite külmetuda!" kuulda võtta ja valisme
välja lähemalasuva, kuid suurema turu. Sinna jõudes seiklesime
kõigepealt tunde (Indrek: nii kaua vist päris mitte) autoõlide,
ilukilpide ja muude varuosade ning vajalike jubinate maailmas, tundes ilmset
kärsitust, et jõuda PÄRIS turuni (miskipärast kaldutakse
arvama, et kui millegi nimel tuleb kannatada ja midagi ohvriks tuua, siis
on see seda ka väärt). Vastavalt klisheelikule arusaamale naistest
oleks me (grupi need liikmed, kes matka lõppedes naiseks taaskehastusid,
isegi kui nad kulmud kitkumata jätsid) järgnevalt pidanud end
tundma kui seitsmendas taevas, sest ülejäänud turu pinnast
kattis hektarite viisi kasukaid (vaid mõned üksikud pirukamüüjad
ning paar kidurat Heavy-metal särki). )(Indrek: ka kuivatatud kala
ja sifkasid oli päris palju) Nii ei jäänudki üle
midagi muud, kui keha kinnitada ning tagasi keskusesse minna.
Bussipeatuses ootas meid üks MYX-numbrimärgiga
buss (Indrek: MUN-numbrimärgiga - need on slaavi tähed)
, kuid Mall kahtlustas, et meid meelitatakse kõlvatusele ning seetõttu
valisime hoopis mugava mikrobussi, kes meid tasuta edasi sõidutas.
Nii nagu kõik hea ikka, lõppes ka see sõit ning pidime
varsti trolli üle kolima. Õnneks oli seal vähemalt äärmiselt
meeldiv ja südamlik konduktori-proua.
Tagasi staapi (tuttavaks saanud jaamaümbrusesse)
sattudes varustasime end õlle (Indrek: üks populaarseimaid
marke oli "BALTICA" või õigemini selle alaliigid, mis
kandsid selliseid numbreid nagu NR. 3, 6, 7 jne.) ja soolakurkidega (kalad
olime teadlikult juba turult kaasa haaranud) ning asusime sauna poole teele.
Kuna oli jäänud väike ajaresurss, kuid samas mitte erilisel
määral jõuresursse, siis puhkasime hotelli fuajees seni
kuni Heino püüdis tulutult meile templeid viisasse nuiata ning
Mall selgitas, et tempel tulnuks juba Tallinnast kaasa võtta. Lonkisime
löödult kõrvalseisvasse megakaubamajja ja minu silmad
lõid alles siis särama, kui ma märkasin elusuurusest isegi
natuke suuremat Michael Jacksoni, kes demonstreeris parajasti mõnusat
spordivarustust. Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle avaldas see muljet
küll.
Saun oli üsna leebe (olgugi, et lavalt ahjuni tuli
ette võtta terve teekond), kuid pesta oli vägev ning paar tundi
möödus kui viiv. Ajaviiteks vaidlesime veel inimese õigusest
omandile ning kui seegi tüütama hakkas siis läksime restosse
(sic!). Kui emaliku olemisega ettekandja oli meie road välja jaotanud,
algas parajasti varieteeprogramm. Õhtu juht suhtles täiesti
vabalt ja sundimatult publikuga. Ma ei tea, kas mu iroonia tuli siit välja,
kuid publiku kohta ma ei ütle ühtegi halba sõna. Vene
naised on tõega ilusad ja ... vene estraad kõlab ja näeb
välja äravahetamiseni sarnane, lisaks tuli kõik veel lindilt.
Butafooria missugune! (Indrek: igatahes oli mõnus suusariietes
nende kenades ja kallites riietes kohaliku eliidi keskel (õigemini
olime küll nurgalauas) head einet võtta.)