Mart:
Ärkasime umbes kell 6 ja äratasime oma sagimisega
nii mõnedki reisijad. 6.49 olime Imandras. Rong peatus seal 15 mintit,
nii et väljumise aega oli piisavalt. Panime kohe suusad alla ja hakkasime
liikuma, mis sellest, et oli veel päris pime. (Indrek: Ei jõudnudki
me palju minna kui juba esimesed kukkumised ja suuskade ristiminekud
aset leidsid.) Umbes 2 km läbides hakkas kuulduma jõe kohinat.
See jäi meie põhiliseks orientiiriks paari päeva vältel.
Alguses oli jõgi lahti, nii et me pidime metsas müttama. Edaspidi
jääkatte osa jõel üha suurenes. Liikusime kõrgemat
jõekallast pidi, mida kattis küllalti noor ja tihe männimets.
Jõe teine kallas oli madalam ja kohati soostunud ning tundus, et
ka jõe põhi oli teisel pool madalam, kuna jääkate
oli teise kalda ääres märksa ulatuslikum. Püüdsin
seda ka oma kaaslastele seletada, et targem oleks kallast vahetada. Kuid
Murphi seadusi tsiteerides laususid nad, et vastaskallas on alati parem.
Ei aidanud ka minu väited Coriolise jõust, mis ütleb,
et jõgi uhub üht kallast rohkem kui teist. Enamus matkalisi
arvasid, et matkal toimivad Murphy seadused märksa paremini kui loodusseadused.
Edaspidi jäi jõgi väiksemaks ja juba me hakkasimegi mööda
jääd liikuma.
Alguses ei erinenud meie läbitav maastik kodumaisest
millegi poolest. Oli tunne nagu meie teekond kulgeks kusagil Valgejõe
ääres. Kuid mõne aja pärast hakkasid silma torkama
pikad sihvakad kuused. Selline okste pikkus ja paigutus on lumerohkete
talvede tulemus. Sellised kuuskede oksad, nagu oleme kodumaal harjunud
nägema , ei peaksid siinsetes oludes vastu ja murduksid suure lumekorra
all.
Järsku katkestas vaikuse rabakana ärev pläägutamine.
Seda väga omapärast häälitsemist on kuulnud tõenäoliselt
väga vähesed eestlased kuna kodumaal on rabakana väga haruldane.
Keskpäeval hakkasid üle puudelatvade paistma
suured lumise mäed. Jõe jääl liiguti üha julgemalt.
Vahepeal ületati jõge vaid umbes meetriste jääsildade
kaudu, mis olid jäänud jäässe tekkinud aukude vahele.
Kuna Heino arvas, et me oleme vähe kogenenud , alustasime
laagri püstitamist kell 13.00. Umbes kahe tunniga oli laager üleval
ning alustati õhtusöögiga.
Küttematerjali varuti ohtrasti. Ja nagu järgmisel
hommikul selgus, pingutati tugevalt üle. (Indrek: kuna minu kotist
söödi selle matka esimene õhtusöök, siis
sain ma ühe kilekoti täie neid meie matka parimaid-kuivemaid
puid ka järgmisesse laagripaikka vedada.) Peagi võeti üles
ka lauluhääled ning manustati üllatussööke ja
–jooke. Väljavalajaks oli Pille, kes oma “Männikännu” baaris
osavasti kokse segas. Õhtu jooksul jõuti läbi laulda
enamus üldrahvalikust repertuaarist. Samuti improviseerisime ka ise
ohtralt. Eredamaks teoseks oli vendade Urbide “Kuu” viisi sugemetega ja
regivärsi stiilis improviseeritud laul, kus eeslauljaks oli Heino
ja vastulauljatest silmapaistvamad Reedik ja Siiri. Laul kestis ühtekokku
umbes 20 minutit. Südaööl otsustati lõpuks magama
minna.