T. 29.12.98.  2. matkapäev
 
 
 

Pille:
Päev algas, ma ütleksin , et üsna pimeda hommikuga ja laisk lumi sulas vastu isuäratavat kartuliputru. Sebisime ja sahmisime mitu head tundi ja asusime siis otsustava sihikindlusega metsapiiri poole teele. Ees ja kõrval vaatasid suursugusel ning vägevalt meie poole alla valged mäed. Meie alaline saatja jõgi kihutas alla lameda maa poole, jättes suusateele mustavaid auke. Meie teed aga tähistasid sinised suusajäljed ja kummalise kujuga kaevikud kohtades, kus keegi kolinal ümber kukkus. Mets muutus hõredaks ja kuused asendusid igerike kaskedega.
Panime telgi üles, süütasime lõkke ja varsti mõni mees laulis, mõni kepsles niisama lihtsalt heast meelest (kuigi jah, veidike üllatusjooki aitas sellele muidugi ka kaasa). Toimus pidev üllatamine, mille tulemusena kõik üllatusid see avaldus selgelt ja kõval häälel. Ja siis algas pidu muinasjutu metsas lauldi maast ja ilmast, lauldi laule vanadest aegadest ja veidi uuemaistki. Kuna kuu nii kummaliselt säras ja öö oli vaat et sama valge kui päev, panid mõned meist suusad alla ja rühkisid mäest üles , metsapiirist välja. Kaugel eemal paistsid linnade tuled ja taevas oli selge ning tähti täis ja kas ainult tähti? Üks virmaliste puna-roheline roos lõhkes me peal kohal ja kadus siis reeturlikult pilvede taha. .(Indrek: see oli me matka arvatavasti kõige külmem öö. Võib-olla et isegi 35 külmakraadi, nagu teadjamad oskasid väita.) (Andres: jutt oli siiski vist 20-st, max 25-st kraadist )
 
 
 

tagasi