Pille:
Päev algas, ma ütleksin , et üsna pimeda
hommikuga ja laisk lumi sulas vastu isuäratavat kartuliputru. Sebisime
ja sahmisime mitu head tundi ja asusime siis otsustava sihikindlusega metsapiiri
poole teele. Ees ja kõrval vaatasid suursugusel ning vägevalt
meie poole alla valged mäed. Meie alaline saatja – jõgi kihutas
alla lameda maa poole, jättes suusateele mustavaid auke. Meie teed
aga tähistasid sinised suusajäljed ja kummalise kujuga kaevikud
kohtades, kus keegi kolinal ümber kukkus. Mets muutus hõredaks
ja kuused asendusid igerike kaskedega.
Panime telgi üles, süütasime lõkke
ja varsti mõni mees laulis, mõni kepsles niisama lihtsalt
heast meelest (kuigi jah, veidike üllatusjooki aitas sellele muidugi
ka kaasa). Toimus pidev üllatamine, mille tulemusena kõik üllatusid
– see avaldus selgelt ja kõval häälel. Ja siis algas pidu
muinasjutu metsas – lauldi maast ja ilmast, lauldi laule vanadest aegadest
ja veidi uuemaistki. Kuna kuu nii kummaliselt säras ja öö
oli vaat et sama valge kui päev, panid mõned meist suusad alla
ja rühkisid mäest üles , metsapiirist välja. Kaugel
eemal paistsid linnade tuled ja taevas oli selge ning tähti täis
ja kas ainult tähti? Üks virmaliste puna-roheline roos lõhkes
me peal kohal ja kadus siis reeturlikult pilvede taha. .(Indrek: see oli
me matka arvatavasti kõige külmem öö. Võib-olla
et isegi 35 külmakraadi, nagu teadjamad oskasid väita.) (Andres:
jutt oli siiski vist 20-st, max 25-st kraadist )