Indrek:
Selle aasta viimane päev.
5 grupi liiget - Mart, Andres, Peeter, Pille ja Merje
– läksid 1191 m Tshasnatshori tippu võtma ja 5 jäid laagrisse
(Heino, Reedik, Siiri, Mall ja mina). Kaks viimast olid kokanaadis ja pidid
juba kell 5 üleval olema, et teistele süüa teha, kuigi magama
saadi alles kella 1 paiku ja mina isiklikult, kuna olin lõkkevalves
ka , siis alles enne kella kolme. Seega nii väsinult, eelmise päeva
kurnatust ka arvestades, jäid kõik tipu võtmise plaanid
mul ära.
Pille (enne õhtuseid pidustusi) :
Läksime viiekesi üht mäge otsima. See
oli vast mägi suurte kaljuhammaste ja püstloodse seinaga. Sealt
saime isegi jälle alla tagasi, kuigi esmapilgul asi üsna ebakindel
näis. Siis kihutasime tagasi ja meid ootas ees tõeline õlu
– mõelda vaid. Paraku-paraku see sai varsti otsa ja praegu räägitakse
hirmutavaid jutte näärivanadest …
Andres
Kui eelmise päeva õhtul sai arutatud, mida
hommikul ettevõtta, siis tundus, et enamik oli radiaalile (Tshasnatshorri
tippu) mineku poolt. Hommikul aga paistis asi hoopis vastupidine. Paljud
olid eilsest kuruületamisest kurnatud või tõbised. Enne
kella poolt üheksat hakkasime siiski hämarikus viiekesi liikuma.
Heino andis meile enne mõningad näpunäited. Alguses oli
minek mööda jõge (Fersmani) allavoolu ja kõik oli
suht lihtne. Siis aga keerasime vasakule ja hakkasime mõõda
harujõge (Malaja Belaja) üles minema. Kuna sinna suubus mõlemalt
poolt lisajõgesid, siis selle õige haru valik polnud alati
lihtne. Üsna alguses, veel suht hämaras, olin jälle
korra raja tegija. Äkki kuulsin selja tagant nõrka hõiget.
Vaatasin tagasi, aga esimese hooga ei näinud mitte kedagi. Kus siis
teised jäid? Siis aga märkasin kaugel eemal maas mingit kogu.
Keerasin kiiresti otsa ringi ja läksin asja uurima. See oli Peeter,
kes oli rinnuni läbi jää vajunud. Õnneks nirises
jää all ainult väheke vett ja ta oli lisaks veel kivide
peale jäänud. Aga ülejäänud kolm matkajat olid
veel kadunud. Kui Peeter oli ühiste jõupingutuste tulemusena
august välja saamas, jõudis kohale ka Pille. Selgus, et sama
saatus oli tagapool tabanud ka Marti. Õnneks oli ka tema kuivaks
jäänud. Edaspidi olime juba ettevaatlikumad ja hoidsime veel
rohkem kalda äärde.
Mööda vasakpoolset mäekülge kurule
tõusma hakates sai tunda ka lumepimedust ja mis ohud temas peituvad.
Mäenõlv, mida mööda me viltu kurupoole suusatasime
oli üldiselt sile. Tükati paistsid ka üksikud kivid lumest
välja, millede järgi sai hinnata mäe reljeefi. Järsku
aga märkasin, et suusa nina all on midagi kahtlast. Väike hoog
oli sees ja midagi teha enam ei jõudnud ning pind kadus jalgealt.
Õnneks oli see tuule poolt tekitatud püstloodne lumevall ainult
meetrikõrgune ning pääsesin ainult väikese ehmatusega.
Kurule jõudes (Lääne Petrelius) sai
söödud kuru šokolaadi. Avastasime kaljuseinal kaks “julgustandvat”
metalltahvlikest. Jätsime suusad kurule ja hakkasime laskuma teisele
poole orgu, et tõusta vastasnõlvale ja sealt tippu minna.
Tõusu aeg hakkas taevast lund tulema. Tõusis tuul ja läks
ka juba üsna hämaraks. Lisaks muutus mäekülg järsemaks
ja tükati jäiseks. Kui kell 15.15 kivisele harjale jõudnud
olime, avastasime oma pettumuseks, et seal suunas , kuhu edasi liikuma
pidime, laskus mäekülg mitmeidkümneid meetreid püstloodis
allapoole. Üksmeelne otsus oli edasi enam ei liigu ja tähistame
oma “tipuvallutamise” sealsamas ära.
Hakates tagasi jõudma kurule, kuhu suusad jätsime,
märkasime meeldiva üllatusena, et taevas hakkas selginema ja
kuu valgustas oru vastaskülge. See andis lootust, et ei peagi pimeduses
suuskadega laskuma hakkama. Ning kurult avaneski imeilus vaade täiskuu
poolt valgustatud kõrvalorgu. Alla suusatamine oli fantastiline.
Kuu tekitas kontrastseid varje ja valgus peegeldus lumega kaetud pinna
kumerustelt. Kuu poole vaadates oli näha üle mäeharjade
tuiskavat lume või õhukest pilvekihti, mis pani mäe
kontuurid helendama. Üritasime seda vaadet jäädvustada ka
filmilindile, kuid mis - nagu hiljem selgus – pea-aegu täielikult
ebaõnnestus.
Kuna olime teele läinud minimaalse varustusega,
purunesid nagu kiuste kolmed suusasidemete paelad. Seda polnud juhtunud
varem ega juhtunud ka hiljem. Parandamiseks tuli kasutada selliseid käepäraseid
vahendeid nagu riiete küljes olevad pingutuspaelad, mis ka üllataval
kombel kuni laagrini vastupidasid.
Tundmatu autor (Siiri ?):
Üle jäänute või alla jäänute
või kuidas neid nüüd nimetadagi, ühesõnaga
nende päev oli sootuks rahulikum. Üliõpilane (kaardimäng),
uni, lõuna ning lõkke ja ahjupuud, need olid saavutused,
millega meie hakkama saime.
Näärimehega oli nii, et Heino oli talle juba
päeval jala taha pannud ja tema kotist pudenenud kingitused puu –
kuusepuu – tegelikult teisaldatava kuusepuu otsa riputanud. Veidi enne
südaööd sai neid siis päkapikumütsi kandes ja
luuletusi lugedes välja lunastada. Kõigil oli muidugi hea meel.
See on ka üsna loomulik. Ja siis tulid uued aastad, embamised, pattude
ülestunnistamised, laulu- ja ringmängud, aupaugud ja üllatused,
üllatused …
Magama sai … ei teagi millal täpselt. Hilja igatahes.
Uus aasta oli täies hoos ning nii tähtsa asja puhul veetsime
öö täielikus leitsakus. Nojah, puutoojad olid vist head
tööd teinud.